Lugeja: pubikultuuri edendavad tualetis öökivad prouad

Möödunud reede õhtul sai jõulupeo raames külastatud üht Tartu pubi. Pidu kui selline oli igati korralik, aga klientuur ei osanud vägijoogiga kuidagi piiri pidada. Eriti jäid silma naisterahvad, kes paistsid esialgu viksid ja viisakad, kuid olid selgelt liiga palju joonud. Pärast väikest "värskendust" WC-poti juures läks aga pidu täie hooga edasi ja sisse kallati uued joogid.

Kas tõesti oli töönädal naised nii ära väsitanud, et reede õhtul löödi kõigele käega?

Hiljem kodus arutasime elukaaslasega, kas selline käitumine pubis on pigem erand või juba tavaks saanud. Meestele ei panda oma joomispiiri ületamist enam ammu pahaks. Mees võib ja mees teeb, on keskmise eestlase püha moto. Seda enam jääbki painama, et kas ka meie õrnem sugu on end sama labaseks tualetis öökijaks kasvatanud. Tundub, et ka naiste jaoks ei ole peol õiget mekki küljes, kui hommikul pole tarvis eelmise õhtu sündmustest keerulist puzzlet kokku panna.

Elukaaslane meenutas üht ammust tuttavat, kes kiitles alati oma võrgutuste arvuga. Võrgutuste all pidas ta silmas mehepoegi, kellega oli klubis suudelnud ja neil seljas elanud. Meile mõlemale jäi siiski arusaamatuks, miks peaks kahekümnendates naine olema uhke selle üle, et ta end ei hoia.

Neiul oli ka õnnetusi juhtunud. Nimelt oli ta tihe külaline naistearsti juures, kus käis vabanemas soovimatutest rasedustest.

Nõnda suudab käituda vaid inimene, kes endast üldse ei hooli. Kel vähegi midagi kupli all, see ei haagi end võõrale külge, et siis pärast naistearsti juurde joosta.

Eesti naised, mõelge, millisena te mõjute, kui end umbe joote ja suvalistele kaela heidate! Sellist ema oma lastele küll ei soovi.