AINULT DELFIS: Katkend Kalle Muuli Reformierakonda portreteeritavast ajalooraamatust "Kodanike riik": esimene öölahing riigikogus

Delfi avaldab katkendid kirjastuses Menu ilmunud Kalle Muuli ajalooraamatust "Kodanike riik", mis portreteerib Reformierakonda selle loomisest kuni tänapäevani välja.

Kuigi Siimann lubas KMÜ kooshoidmiseks 1998. aasta riigieelarves põllumajandustoetusteks kirjutada koguni miljard krooni, pidi ta Maarahva Ühenduse survele järele andma ja kaitsetollide seadus, mis kandis nüüd juba tollitariifide seaduse nime, jõudis 1997. aasta kevadel riigikogu suurde saali.

Otsustav lahing algas 17. juuni hommikul, viimasel korralisel istunginädalal vahetult enne parlamendi suvepuhkust, kui jätkati eelnõu teist lugemist. See kujunes riigikogu ajaloo üheks rängimaks ja pikimaks poliitiliseks vastasseisuks, kus heideldi kõiki seaduslikke vahendeid kasutades halastamatult justkui elu ja surma peale.

Parlamendi töö takistamist kodukorras lubatud võtetega nimetati 1990. aastatel juntimiseks. Isamaalased võtsid selle Tiit Sinissaare loodud sõna kasutusele Laari esimese valitsuse ajal, kui keskerakondlane Arvo Junti paistis silma valitsuse eelnõude arutelu osava segajana.
Ent isegi juntimise isa Arvo Junti polnud ilmselt osanud unistadagi niisugusest juntimisest, mille Kranich mõtles välja koos mõõdukate Eiki Nestori ja Mihkel Pärnojaga.

Tollitariifide seaduse juurde kuulusid tabelid maksumääradega kõikidele sisseveetavatele kaupadele. Kranich esitas eelnõule 1200 muudatusettepanekut. See oli tegelikult uus maksumäärade tabel, kus kõikide kaupade tollimaksumäär oli täpselt null protsenti. Paraku esitas Kranich oma tabeli paarkümmend minutit pärast tähtaega ja majanduskomisjon jättis oma esimehe, Arengupartei liikme Tiit Made eestvedamisel Kranichi kiusuettepanekud arvesse võtmata. Komisjon oli niigi saanud ligi poolsada muudatusettepanekut, mis tuli suures saalis hääletusele panna. Sellest piisas, et korraldada riigikogu ajaloo esimene ööistung ja nurjata seaduse vastuvõtmine.

Esimese kuulsusrikka 10-minutilise vaheaja võttis riigikogus Reformierakonna saadikurühma esimees Siim Kallas 1997. aasta 17. juunil kell 10.54. Algul palus ta vaheaegu üksi, siis tulid appi ka Reformierakonna saadikurühma aseesimehed Taimla ja Fjuk ning Mõõdukate saadikurühma juht Pärnoja.

Iga muudatusettepanekut hääletati eraldi ja kodukord lubas saadikurühma esimehel või aseesimehel võtta enne igat hääletust 10 minutit vaheaega. Iga saadik võis enne igat hääletust nõuda ka kohaloleku kontrolli ja panna hääletusele ettepaneku katkestada arutelu, samuti oli kõigil võimalik igal ajal esitada protseduurilisi küsimusi.

Kõiki neid võtteid kasutati töö halvamiseks 17. juunil nii tõhusalt, et riigikogu jõudis kolme tunni jooksul hääletada ainult üht muudatusettepanekut poolesajast. Siis oli tööaeg otsakorral ja opositsioon laskis vaheaegade võtmisega põhja ka valitsusmeelsete saadikute katse riigikogu tööaega pikendada.

Arutelu jätkati kolmapäeval, 18. juunil. Kuna kolmapäeviti kestis riigikogu tööpäev kuni päevakorra ammendumiseni, siis algas kell 14.00 riigikogu pikim istung. Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad olid rollid omavahel täpselt ära jaotanud ning andsid riigikogu saalis tõelise absurditeatri etenduse. Monotoonselt kordudes muutus see öötundidel painajalikuks nagu Franz Kafka unenägu.

Kõigepealt pani riigikogu esimees hääletusele muudatusettepaneku, siis palus Fjuk, Taimla või Pärnoja enne hääletust 10 minutit vaheaega. Pärast vaheaega nõudis Jaanus Betlem, kes täitis Isamaaliidus enam-vähem sama rolli, mida Junti Keskerakonnas, kohaloleku kontrolli. Seejärel tegi Kranich ettepaneku katkestada arutelu ja kui riigikogu juhataja tahtis selle ettepaneku hääletusele panna, nõudsid Fjuk, Taimla või Pärnoja uuesti hääletuseelset vaheaega. Pärast vaheaega nõudis Betlem taas kohaloleku kontrolli, Kranich tegi taas ettepaneku arutelu katkestada ja Taimla nõudis taas vaheaega.

Nii kordus see üha uuesti ja uuesti, kuni päevast sai õhtu ja õhtust hommik. Opositsioon elas etendusele kaasa valdavalt riigikogu puhvetis siseraadio ülekannet kuulates ja saalis iga tunni tagant vaheajaküsijaid vahetades.

Juhtus ka tööõnnetusi. Kranich tundis koidikul korraks rammestust ja otsustas erakonnakaaslasest riigikogu esimehe Toomas Savi duširuumis end veidi värskendada. Tagasi tulles avastas ta ehmatusega, et vahepeal oli jõutud hääletada juba koguni kaht muudatusettepanekut. Taimla oli vahipostil vastu hommikut kogemata lihtsalt tukkuma jäänud ja vaheaegade võtmise paaril korral sõna otseses mõttes maha maganud. Sellegipoolest ei jõudnud parlament terve öö jooksul pooligi muudatusettepanekuid hääletada.

19. juuni hommikul kell 9.56 üritas riigikogu aseesimees Ants Käärma hääletusele panna 24. muudatusettepanekut. Betlem jõudis veel paluda kohaloleku kontrolli – kohal oli 39 saadikut – ja siis oligi riigikogu kõigi aegade pikim, 20 tundi kestnud istung läbi, sest kell 10.00 pidi algama järgmine istung.

Uuel istungil jätkati tollitariifide seaduse arutelu täpselt samal moel kuni kella poole neljani pärastlõunal. Siis andsid eelnõu läbisurujad viimaks järele ja Made tegi majanduskomisjoni nimel ettepaneku arutelu katkestada. Kokkuleppe sisu oli konkreetsed maksumäärad seadusest välja jätta ja usaldada nende kehtestamine valitsusele.

Reformierakonna strateegia töötas
Reformierakond saavutas seega koos oma liitlastega eesmärgi – tollitariifide seaduse vastuvõtmine lükkus taas edasi. Kallas kirjutas opositsiooni uuest võidukast taktikast ka Eesti Päevalehes: “Oli nüansse, mis sundisid meid võtma varasemast agressiivsema hoiaku. Oleksime ehk piirdunud vastuhääletamisega, aga kuna valitsusliit üritas jõuda otsuse vastuvõtmiseni juurdunud demokraatlikke protseduure ignoreerides, siis võtsime kasutada vahendid, mis parlamentaarses tehnoloogias eksisteerivad, ja avastasime, et see arsenal on õige rikkalik.”

Kallase kokkuvõte esimesest ööistungist kõlas nii: “Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teisest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. /---/. Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. Meie üritame seda liini igati toetada.”

Tollitariifiseadus võeti lõpuks vastu 14. oktoobril 1997 ja selle poolt hääletas 61 riigikogu liiget. Tegu oli tublisti lahjendatud ja seetõttu võrdlemisi ohutu variandiga eelnõust, mille vastu paremerakonnad ja Mõõdukad suvel olid ööistungi abil võidelnud. Seadusega sätestati üksnes võimalus kaitsetolle kasutada, konkreetsed maksumäärad pidi kinnitama valitsus. Reformierakond ei hakanud enam vastu punnima, kuna juristid kinnitasid, et seadus on vastuolus põhiseadusega ja tühistatakse õige pea. Põhiseadus lubab riiklikke makse, sealhulgas tollimaksu, kehtestada üksnes riigikogul ja seda õigust ei saa edasi anda valitsusele.

Pool aastat hiljem, 23. märtsil 1998 leidiski riigikohus õiguskantsleri taotlust arutades, et tollitariifide seadus on vastuolus põhiseadusega, ning tühistas valitsuse õiguse kehtestada tollimakse.
“Riigikogu rikkus riikliku maksu sätestamist ja kehtestamist valitsusele delegeerides demokraatliku õigusriigi põhimõtteid,” selgitas riigikohus. “See ohustab igaühe põhiõigusi, õiguskindlust ja avaliku