LOE TÄISMAHUS: FSB kasuks spioneerinud Uno Puusepa ülestunnistus Vene telejaamas!
See on eksklusiivne intervjuu unikaalse inimesega. Endine Eesti kaitsepolitsei (kapo) kaastöötaja,
kes töötas samaaegselt Vene luure heaks. Esmakordselt ning ainult meie saates otsustas ta kõik ära rääkida. Kuidas ta meie heaks töötas, kuidas 20 aasta jooksul andis üle hinnalist informatsiooni ning kuidas kogu selle aja riskis.
UNO PUUSEPP
Ohtudega harjud vaikselt. 20 aastat tegutsed nii, tähendab, et järgmine päev võidakse
sind veel 20-ks istuma panna.
Venemaal on vähe inimesi, kes tegid tema julgeoleku kindlustamiseks rohkem kui eestlane Uno Puusepp. Tema sidemees, KGB töötaja Nikolai Jermakov:
NIKOLAI JERMAKOV
Selle aja jooksul, mil töötasin koos Unoga, vähenes kapo töö tõhusus Venemaa vastu
minu hinnangul umbes 80%.
Miks kukkus läbi keskluureagentuuri spetsoperatsioon Vene eriteenistuste kaablite läbilõikamiseks ning kuidas õnnestus hoida pealtkuulamise eest meie saatkonda Tallinnas? Kuidas paljastati meie inimese abil kapos spioone ning miks ei suutnud seda inimest kümne aasta jooksul avastada ei Eesti eriteenistused ega nende kuraatorid LKAst? Täna meie saates.
Uno Puusepp, eestlane. Kasvanud Nõukogude ohvitseri perekonnas. Olles lõpetanud radist-diversandi erikursused, astus tööle NSV Liidu KGB-sse. Pärast NLi kokkuvarisemist osutus üheks vähestest endistest tšekistidest, keda võeti tööle kaposse, Venemaa FSB Eesti analoogi.
PUUSEPP
Meile kui endistele KGB kaastöötajatele kultiveeritakse täiesti demonstratiivselt, et tehnilistest küsimustest meid kaugemale ei lasta.
Uno tegeles tehniliste küsimustega. Täpsemalt öeldes „lutikate“ ning pealtkuulamisseadmeteta. Ambitsioonideta tagasihoidlik inimene, suurepärane tehnik asus väljaspool kahtlust. Kapo peamiseks eesmärgiks sai töö endiste nõukogude vabariikidega. USA kui liitlane ning vanem vend
võttis Venemaad peamise ohuna. Vaatamata sellele, et pärast perestroikat olid USA-l ning Venemaal justkui sõbralikud suhted.
NIKOLAI KOVALJOV, FSB direktor 1996-1998
Ameerika eriteenistused tegutsesid sel ajal täiesti eesmärgipäraselt ning kindlalt selle nimel, et panna enda kasuks aktiivselt tegutsema Baltimaade eriteenistused, mis meile mingit ohtu iseenesest ei kujutanud. Aga saanud andmed, andsid nad need üle ameeriklastele, kes neid kasutasid ära täiel määral. Toimus selline andmete vahetus NATO riikide luureringkondade vahel.
90-ndatel sai Eesti ametlikuks poliitiliseks kursiks russofoobia. Seda motiveerisid nii natsionalism kui ka avalik fašism muu hulgas eriteenistuste töötajate seas.
ALEKSAND GAPONENKO
Euroopa uuringute instituudi president
Nii
palju kui mõista ameeriklasi, oli nende eesmärgiks õhutada konflikti eestlaste ning venelaste vahel ning siis selle konflikti valguses valitseda mitte üksnes masside üle, vaid manipuleerida ka Eesti poliitilise eliidiga.
1996. aastal võttis Uno Puusepp vastu raske otsuse: pakkuda oma teenuseid Vene eriteenistustele. Tema seltsimees ning endine KGB kaastöötaja Nikolai Jermakov elas toona Eestis. Tegeles seal äriga. Omas pagaritööstust ning käis sageli Venemaal. Uno palus tema abi, et saada kontakti FSB-ga.
NIKOLAI JERMAKOV
Ta
rõhutas alati, et ei tahaks oma tööga teha kahju Eestile kui riigile. Ent nähes, kuhu kandub Eesti, andis ta infot eranditult nende asjade kohta, mis tegid kahju just Eestile. Uno auks võin anda oma sõna, et ta mitte kunagi ei võtnud oma töö eest vastu kopikatki.
Algselt suhtuti FSBs Uno initsiatiivi umbusaldusega. Venemaal oli sel ajal endal massiliselt probleeme ning FSB-l polnud Eestiga asja. Ent pärast esimest tema käest saadud teavet kahtlused
hajusid: tegemist on hinnalise infoallikaga mitte üksnes Eesti, vaid ka tema LKA kuraatorite kohta. Sai ka selgeks, et Eesti osalusel algas Venemaa vastu varjatud agressioon. Nikolaile anti ülesandeks saada Uno Puusepa kontaktisikuks.
NIKOLAI JERMAKOV
Läksime temaga üle konspiratiivsidele. Kasutasime peidupaiku erinevates kohtades – ma ei taha
küll anda siin tasuta kursusi Eesti kaitsepolitseile…
Eesti. Aegviidu alev, mõnekümned kilomeetrid Tallinnast. Side tänava ning Piibe maantee nurk. Tee ääres suurte akendega vana maja. Ühest läheb läbi valgusoptiline kaabel, millega antakse edasi šifreeritud diplomaatilist sidet Venemaa saatkonnast. Just sellest majast otsustasid 2000ndatel
aastal LKA ning NSA ja kapo abiga panna paika aparatuuri, millega saada ligipääs Venemaa salastatud teabele. Ameeriklased tõid Eestisse terve kompleksi eriaparatuuri.
PUUSEPP
Tehnika tõid nad kohale salaja. Lennuk AWACS maandus illegaalselt Pärnu lennuväljal.
Legendi järgi toodi vahendeid arvutiklassi jaoks. Kaks autotäit aparaatidega toodi siia majja ning hakati kokku monteerima. Tehnilisest vaatepunktist oli tegu väga keerulise operatsiooniga.
PUUSEPP
Optiline kaabel tuleb otseses mõttes pooleks lõigata ja panna sinna vahele ameeriklaste
tehnika. Sellel hetkel läheb osa sidest kaduma. Meil oli kokkulepe Eesti sideametiga. Seal pidi legendi järgi pidi viidama läbi sel ajal tehnilisi töid. See lepiti kokku teise poole ehk Venemaaga. Keegi sideametile ei öelnud, et tegu on ameeriklastega kokku lepitud erioperatsiooniga.
Operatsioon valmistati ette ülima salastatuse tingimustes. Ta võttis umbes aasta ning läks maksma kena kopika. Usuti, et kulutusi õigustab võimalus saada enda kontrolli alla Venemaa saatkonnast lähtuv diplomaatiline ning äriinfo.
PUUSEPP
Kogu vabariigis teadsid sellest operatsioonist 3-4 inimest. Nad võtsid kaabli lahti, aga kui nad panid ta mitu tonni kaaluva ning mitukümmend miljonit dollarit maksva aparatuuri külge, siis salastatud kanal kadus.
Vahepeal oli Puusepp hoiatanud Venemaa saatkonda käimasoleva vastuluureoperatsiooni eest. Selle tulemusena lasti salajast informatsiooni läbi teiste kanalite.
PUUSEPP
See ajas ameeriklaste poole mõistagi kohutavalt närvi. Nii palju oli kulutatud ressursse, ennekõike ajalisi. Raha eest võib kõike osta, aga aega ei osta.
See oli vaid väike osa täiesti salajastest materjalidest, mida Uno Puusepp andis üle Venemaa eriteenistustele. Toimikud kapo direktorile, peaministrile, instruktsioonid Baltimaade, Soome ning Suurbritannia, LKA ja paljude teiste luurete esindajatele. Agentide andmed ning mõistagi pealtkuulamismaterjalid. Kapo juhtide kõneluste salvestused.
PUUSEPP
Ühes failis instrueerib kapo peadirektor Raivo Aeg oma agenti ning kaastöölist Eesti Moskva saatkonnas.
Kapo juht Raivo aeg arutleb kellegi oma agendi Jaanus R-i, kõrge asetusega agendiga, Soome ning Rootsi NGO-de tegevust.
VÄIDETAV TRANSKRIPTSIOON
Mingid loomakaitsjad sõidavad Rootsist siia. – Loomakaitsjad on üks, aga mingid Läti pärdikud tahtsid siia samuti sõita ning meeleavaldustest osa võtta. Pooled neist on antifašistid. Eile saadeti Valgast välja üks, kes osutus olevat mustas nimekirjas. Ka Pärnust saadeti Ikla kaudu välja kolm inimest. – Mida nad tahtsid organiseerida? – demonstratsiooni. – Sanktsioneerimata? – Nad tahtsid
selle registreerida, viia läbi üritus välisministeeriumi ees. Kuid siseminister keeldus.
Poolteist aastat tagasi pidi Raivo Aeg erru minema. Ekspertide hinnangul sai peamiseks põhjuseks ameeriklaste rahulolematus eestlaste mitmete läbikukkumistega. Muide, varsti kandideerib Aeg parlamenti, seda natsionalistlikus parteis, kelle heaks töötamises teda kapo ajal kahtlustati.
IGOR KOROTŠENKO
ajakirja Natsionalnaja oborona peatoimetaja
Raivo Aeg on puhtalt politsei käsutäitja. Loll sõdur, kes ei suuda adekvaatselt täita operatiivülesandeid ning vastata nõudmistele, mille esitab 21. sajandi vastuluure.
Uno Puusepa toimiku kahju Eesti vastuluurele on raske üle hinnata. Tänu temale said veel enne Snowdeni paljastusi teatavaks, millised on Euroopas NSA pealtkuulamistöö mastaabid.
PUUSEPP
Kapo juhtkond andis mulle ülesande kuulata pealt telefone. Iga päev anti kümneid numbreid. Kokku ulatus nende hulk sadadeni. Kokku oli nimekirjas aga märksa enam numbreid ja sinna võis sattuda suvaline Eesti kodanik.
Eesti on Euroopa Liidu liige. Maa, kes on vandunud truudust demokraatlikele väärtustele. Formaalselt on sanktsioneerimata jälitamine ning kõnede pealtkuulamine seadusega keelatud.
PUUSEPP
Koopia salajasest korraldusest, mille alusel inimesi kontrolliti. Tõepoolest totaalsest kontrollist siin juttu pole.
Eestis eksisteerib kontrollkomisjon eriteenistuste töö üle. See ei sega kapol kontrollida Iisraelist pärit aparatuuri abil illegaalselt oma kodanike, ärimeeste ning poliitikute vestlusi.
NIKOLAI JERMAKOV
Kui Eesti elanik arvab, et ta on seadusega kaitstud, siis ta eksib. Operatiivtöötaja võib suvalisel hetkel teada tema liikumisi, telefoninumbreid, kus need olid sisse või välja lülitatud. Mitu korda ja kellega rääkis.
Peamiseks eesmärgiks on kontroll venekeelsete elanike esindusorganite üle. Venekeelseid on Eestis umbes 30 protsenti ning just neid peetakse peamiseks ohuks rahvuslikule julgeolekule.
KOROTŠENKO
Kui Eestisse sõidavad suured Vene ärimehed, siis nad langevad täieliku jälgimise alla. Rakendatakse täit kompleksi operatiivmeetmeid alates jälitamisest kuni telefonide pealtkuulamiseni, hotellitubade audio- ning videokontroll.
Uno Puusepal oli otsene ligipääs kapo salajastele jälitusmaterjalidele, mis ennekõike olid seotud Venemaa kodanike operatiivse töötlemise ning värbamisega.
PUUSEPP
Näiteks on siin fotod salajasest jälitamisest Eestis, peal Venemaa diplomaadid.
Ennekõike üritas kapo jälgida Eestis Venemaa diplomaatide iga sammu. Seda algselt n-ö sõbraliku riigi suhtes.
JERMAKOV
Seda kõike tehti ameeriklaste otsesel ülesandel. Fikseeriti mitmeid kohtumisi kapo direktori ning Kentmanni tänava kuraatorite vahel.
Tallinn, Pikk tänav. Venemaa saatkond. Selles majas paiknes Nõukogude ajal KGB valitsusside osakond. Siit läheb kollektor kaabelsidega.
JERMAKOV
Läbi tema läksid kõik sidekanalid – avatud, suletud, internet, teletaip.
Juba 90-ndatel andis kapo juhtkond Uno Puusepale ülesande: mingite Rootsi spetsialistide abiga paigaldada Venemaa saatkonna kaablite külge pealtkuulamisseadmed.
PUUSEPP
Otsene ülesanne oli võtta kontrolli alla kõik toona Venemaa saatkonnast väliunud avatud ja suletud liinid.
Ligipääs kaablikollektorile on läbi tänavaluugi. Teisel pool tänavat on VTS-i hoone, mille kaudu kaablid läbi lähevadki. Hoone vastas märkamatu hall uks, sissepääs VTSi. Ideaalne koht pealtkuulamise korraldamiseks. Just siia tõid välismaised spetsialistid aparatuuri, mida siiani hoiti Eesti kaitsepolitsei hoones.
PUUSEPP
Mulle oli absoluutselt selge, et siin töötab välismaine luure. Nad esitlesid end rootslastena. Oli selge, et Eesti võime see informatsioon ei huvita ning kogu teave läheb ilmselt ameeriklaste kaudu otse Ameerikasse.
Sellest, et VTSi hoones jooksvad kaablid on kaetud n-ö maskeeringuga ehk pealtkuulamisseadmetega, teatas Uno Nikolaile.
PUUSEPP
Kui tehniline töötaja ma tean, et lülituda Venemaa saatkonna külge tähendab ülesannet neid pealt kuulata. Arusaadav, et ma ei saanud seda lubada.
Just siis tekkisid LKAs kahtlused, et kapos töötab "mutt", välisagent. Teda hakati otsima. Mingeid viiteid Uno Puusepale sel hetkel polnud.
JERMAKOV
Kui ma esitasin küsimuse teisele kapo töötajale, et kuidas teil Uno on, siis ta ütles, et ah, istub kapi taga, mis tast ikka. See oli suurepärane maskeering, nutikas ja professionaalne.
Puusepp jätkas vaatamata hirmule minna naridele tööd Venemaa eriteenistuste heaks. Just tema informatsioon võimaldas pidada kinni reeturi Valeria Ojamäe.
PUUSEPP
Andsin info üle ning minu ülesandeks jäi koguda veel teavet tema Venemaa vastase tegevuse kohta.
90-ndatel aastatel pakkus Vene välisluure endine töötaja Ojamäe kapole vabatahtlikult oma teeneid.
JERMAKOV
Oli imetlusväärne näha, kuidas selle spiooni huvi Eesti vastu muutus huviks Inglise luure vastu. Pärast esimest värbamiskohtumist selle spiooniga läks toonane peadirektor Jüri Pihl, kes andis Ojamäe info igasuguse viivituseta üle.
Ojamäe töötas Inglise luure heaks seitse aastat, kuni arreteeriti ning sai spionaaži eest seitse aastat. Mingeid katseid teda vabaks saada, aidata advokaatidega või teda välja vahetada ei Eesti ega Inglise eriteenistused ette ei võtnud.
IGOR VJALKOV
Eesti kasuks spioneerimises süüdimõistetu
Eesti luure, ennekõike kapo aga ilmselt ka teiste organite suhtumine on otsekui kasutatud esemetesse. Kui neid enam vaja ei lähe, võib lihtsalt minema visata. Nagu töötaks mingi materjaliga.
See on endine Venemaa piirivalgevägede alampolkovnik Igor Vjalkov, veel üks spioon, kelle nime teatas Vene luurele agent Uno Puusepp.
VJALKOV
Mulle maksti koostöö eest n-ö esinduskuludeks 1300 dollarit. Töötasin nii enam kui aasta.
Vjalkov tabati, mõisteti süüdi, veetis kaheksa aastat trellide taga. Hiljuti vabanes.
VJALKOV
Vahepeal surid vanemad, õde suri. Perekond purunes täielikult. Karistuse sain korraliku.
Vjalkovi kuraatoriks oli kapo töötaja Zoja Tint, kes kontakteerus tema sõnul igasuguseid elementaarseid konspiratsioonireegleid järgimata.
VJALKOV
See, kuidas nad töötavad, on lihtsalt… aga teisalt tundub mulle, et see morjendab neid vähe.
Ei mingeid peidupaiku, ei mingeid pseudonüüme ega koodsõnu. Kuraatoriga vestles ta hariliku telefoni abil. Just see võimaldas Uno Puusepal selgitada momentaalselt välja reetja.
PUUSEPP
Vjalkovi kättesaamine on mõistagi sada protsenti minu töö tulemus. Täites oma teenistusülesandeid panin kirja kogu info, mis tema telefonikõnedest lähtus.
Venemaa ning Eesti on endised vennalikud vabariigid. Paljud eestlased räägivad head vene keelt. Paljudel venelastel jäid peale NSV Liidu lagunemist Eestisse sugulased ja sõbrad. Need tingimused suurendasid oluliselt võimalusi venemaalaste värbamiseks.
NIKOLAI KOVALJOV
Sel perioodil ütles üks Ameerika eriteenistuste juhte: „Teate, meil pole probleeme infoallikate leidmisega. Meil on varnast võtta inimesi, kes tahaksid teha koostööd eriteenistuste, eriti LKA-ga. Meie ülesanne seisneb selles, et sellest järjekorrast valida välja inimesed, kes reaalselt omavad meid huvitavat informatsiooni.
Andrei Terpinski, endine FSB akadeemia kasvandik. 1996. aastast elas Eestis. Ükskord helistas talle sama Zoja Tint. Tutvustas end eriteenistuste esindajana ning pakkus abi elamisloa pikendamisel. Mõistagi mitte lihtsalt niisama.
ANDREI TERPINSKI
FSB Moskva akadeemia endine kasvandik
Küsis, kas ma ei võiks anda oma kursakaaslaste kontakte. Küsis, kas ei saaks kohtuda
nendega, kes oma ametialal töötavad või siis ka ei tööta, aga tegelevad kaubandusega.
Samaaegselt, kui Terpinski andis üle oma kursusekaaslaste kontaktid, lahenesid ka probleemid elamisloaga.
TERPINSKI
Sain dokumendid, elamisloa. Ta ütles, et ma ei närveeriks, meie kohtumisest teab ainult juhtkond. Tollal oli selleks Jüri Pihl. Ja mina. Rohkem keegi teie eksistentsist ei tea.
Tänu Uno Puusepa käest saadud informatsioonile õnnestus FSB-l peatada kapo agendi tegevus ning päästa Vene kodanik veel värbamisstaadiumis.
Viktor Ptšjolkin, endine Venemaa armee ohvitser, sõidab sageli Eestisse, et külastada oma elatunud vanemaid.
VIKTOR PTŠJOLKIN
Endine Venemaa siseministeeriumi sõjaväelane
Augustis 2002 sõitsime koos perekonnaga vanemate juurde. Mulle tutvustasid end eriteenistuse töötajad, kes viisid mind Valga politseijaoskonda. Nad tegid ettepaneku teha koostööd info kogumiseks sõjaväeosade paiknemise osas Venemaa looderingkonnas ning kindralstaabi töö kohta.
Viktor Ptšjolkin keeldus koostööst. Kuid Eesti eriteenistused üritavad järjekindlalt tänaseni.
PTŠJOLKIN
Pakuti materiaalseid vahendeid info kogumise eest sõltuvalt sellest, millist huvi nad pakuvad. Pakkumised jätkuvad tänase päevani.
See on Karl Paks, endine vennaskonna juht Nõukogude ja Venemaa sõdurite ühenduses. Oma ametikohta kasutas Paks ära andmete kogumiseks nii endiste kui praeguste Venemaa sõjaväelaste kohta.
GENNADI ŠOHHOROV
Inimeste kohta, kes läbisid teenistuse eriüksustes, inimeste kohta, kes täitsid eriülesandeid.
See on videosalvestus Paksu kohtumisest suure Vene kompanii julgeolekutöötajatega. Ta taotleb seal vastutusrikast kohta, seepärast kerkib küsimus koostööst Eesti eriteenistustega üles korduvalt.
SALVESTUS
Öelge palun, kas te olete kapo agent? – Ei.
Vastused muutuvad. Tööandjad kinnitavad Paksule, et kui sidemed kapoga ongi, on see ainult pluss. Sellega on võimalik tööd teha.
SALVESTUS
Teie jaoks on tegemist võib-olla pisiasjadega, kuid seejuures on nad meile kasulikud. – Kui kasulikud, on mul ainult hea meel!
Ja Paks räägibki, kuidas tal on kapos kuraator, kes kutsub end Ahtoks, võtab aeg-ajalt ühendust ning palub anda erinevat informatsiooni.
SALVESTUS
Jah, see oli otsekui tööleping. Mul jooksis isegi tööstaaž. – Kapoga? Tööleping kapoga? – no jah.
Edasi läks veel huvitavamaks. Paks teatab, et kohtus oma kuraatori Ahtoga enne sõitu Moskvasse ning sai tema käest 300 eurot. Ning annab siis oma kuraatori üles kõigi tundemärkidega.
SALVESTUS
Ta on kuskil meeter 85-90 pikk, selline pikk, ovaalse näoga. Munapea ühesõnaga. – Ahto, jah? – Jah.
Lisaks sellele lubab Karl Paks, et kui ta võetakse tööle, informeerib ta kõikidest oma kontaktidest Eesti eriteenistustega.
SALVESTUS
Kapo või teiste struktuuride poolsed kontaktid või küsimused teatan teile viivitamatult.
2010. aastal pöördus Vene vastuluureorganite poole Astrahani oblasti Suhoi katselendurite keskuse turvamees Grigori Kosenko. Ta rääkis, et sai kapolt ülesande koguda infot uusimate Vene hävitajate kohta.
GRIGORI KOSENKO
Astrahani Suhoi katselendude filiaali turvatöötaja
Lennukid Su-35 ja T-50. Paluti anda infot lennukite tehniliste andmete kohta. Optika, radarid, relvastussüsteemid ja kui palju lasti ta suudab kanda.
Tema töö kapoga algas juba 1992. aastal, mil Grigori Kosenko kui Eesti kaubalaevastiku madruse poole pöördus kapo töötaja, kes nimetas end Urmaseks.
KOSENKO
Ta sõnas, et meil on vaja elada sõbralikult. Seda enam, et naine on teil kohalik. Ma ütlesin, et miks ei, mul pole Eesti vastu ju midagi.
Urmas tutvustas teda sidemehe Valeri Denissoviga. Algselt pidi Kosenko teavitama salakaubaveo juhtumitest Eesti laevastikus. Kuid varsti sai ta esimese tõsise ülesande teavitada Sverdlovski
ja Primorski oblasti polügoonide juurdepääsude valvest. Seda ülesannet Kosenkol täita ei õnnestunud, polügoone valvati hästi. 1994. aastal otsustas ta sõita Venemaale Astrahani oblastisse. Seda teades soovitasid eestlased minna tal samas oblastis olevale polügoonile, kus asuvad teatud Vene ballistiliste rakettide šahtide kontrollsüsteemid.
KOSENKO
Mul polnud valikut. Valik oli selline: kas anname su siin üles või te siit välja ei sõida, sest seal teatakse teie ja teie eesmärkide kohta kõike.
Olles saabunud Astrahani, ostis Kosenko maja ning valmistus kapo ülesande täitmiseks.
KOSENKO
Eestlased andsid mulle kolm tehnilist seadet, mis meenutasid hokilitreid. Neil oli kaks lülitit, must ja punane. Aaring, kapo töötaja, ütles mulle, et käima lülitamiseks vajutad üksnes mustale ning rohkem pole sinult midagi vaja.
Suurem osa raketišahtidest konserveeriti juba 80-ndate aastate keskel. Aga mitmed neist ka töötasid.
KOSENKO
Sinna polnud realistlik pääseda. Neid valvati erakordselt tugevalt. Seal oli kahe kui mitte kolmekordne kaitse. Sealt poleks hiirgi läbi lipsanud, rääkimata läbikõndimisest või –sõitmisest.
Kosenko ei tahtnud riskida ning otsustas oma kapo kuraatoreid petta. Paigutas seadmed juba ammu kasutusest maha võetud ja konserveeritud šahtidele.
KOSENKO
Siin oli esimene, seal teine, seal kolmas šaht. Laskusin alla, lülitasin sisse, läksin kolmanda šahti juurde…
Pärast ülesande täitmist oli Kosenko kindel: rohkem kapokad temast midagi ei taha. Aja jooksul sai ta töö Suhoi katselendude keskuses. Just siis langes ta Vene vastuluure huviorbiiti. Nad hakkasid uurima ning selgitasid välja kogu tema koostöö kapoga. Ainult et formaalselt polnud
süüdi mõista teda millegi eest. Mingit reaalset kahju Venemaale ta ei teinud. Teda isegi ei vallandatud töölt. Kuus aastat tagasi otsustas ta sõita taas sugulaste juurde Eestisse. Ta arvas, et kapo on ta unustanud, aga nii see polnud.
KOSENKO
Öeldi tere, kuidas end tunnete, kuidas sõit oli, kuhu kadusid?
Kapo töötaja Aaring viis Kosenko NATO baasi Tallinna lähedal vestlema kellegi välismaise ohvitseriga. Kõige järgi otsustades oli tegemist ameeriklasega. Nad said aru, et Kosenko töötab
katsepolügoonil ning otsustasid: temast võib kasu olla.
KOSENKO
Kui me jõudsime NATO merebaasi Viimsis, huvitus infost SU-35t ning T-50st NATO eriteenistuste ohvitser, luuraja.
Kuraatorid tuletasid meelde, et koostööst keeldumise korral võivad Kosenko Eestis elavatel vanematel tekkida tõsised probleemid.
KOSENKO
Toome su
vanemad siia. Ja venna! Sul on sugulased, sõbrad. Nad ähvardasid, et su vanemad jäetakse kõigest ilma. Ähvardasid, et tulevad liiklusõnnetused, tulekahjud…
Venemaale naasnuna mõistis ärahirmutatud Kosenko, et ise sellest olukorrast väljapääsu ta ei leia. Kui ta hakkab koguma infot Vene hävitajate kohta ning andma seda üle eestlastele, pannakse ta selle eest kindlalt istuma.
KOSENKO
Väga raske. Siiamaani elan üle. Mul on hirm.
Uno Puusepp ning tema sidemees Nikolai säilitasid palju aastaid maksimaalset ettevaatust ning konspiratsiooni. Ent paljastamise risk eksisteeris alati. Mida kauem, seda rohkem.
JERMAKOV
Üks kord põrkasime sõna otseses mõttes nägupidi kokku vastase varjatud vaatlusüksusega.
Tuli välja, et nemad töötavad teise objekti kallal. Mind nad ei märganud, ehkki nägupidi mind tunti.
Eesti luureoperatsioonide pidev läbikukkumine ei saanud jääda märkamata. Kõige rohkem häiris see ameeriklasi. Ükskord kutsus Uno Puusepa välja kapo peadirektor Raivo Aeg ning palus silmnähtavalt närvitsedes salvestada diktofonilt CD-le ümber üks oluline kõnelus.
PUUSEPP
Kui mul õnnestus saada diktofonisalvestus ameeriklasest kuraatori kohtumisest meie
peadirektoriga, sain kohe aru, et just Ameerika pool plaanib Eesti poolele teatada, kus neil asub reetur. Viidati otseselt endistele kaastöölistele ning tehnilisele osakonnale. Selge, et üks neist olin mina.
Resident nõudis spioonide leidmist ning pragas kapo direktoriga nagu õpetaja õpilasega. Uno andis selle informatsiooni kohe edasi Nikolaile. Aga miks salvestas Raivo Aeg kohtumise Ameerika kuraatoriga salaja oma diktofonile? Ja miks ta andis selle töötajale tehnilisest osakonnast, kus talle räägitu põhjal asuski reetur?
Võib-olla direktor kahtlustas Puuseppa ning provotseeris teda end välja andma?
JERMAKOV
Siin oli meie ees küsimus. Mis teha? Kas lahkuda kohe ning jätta kõik maha? Uno võttis ise vastu otsuse, arvestades, et tema vastu pole midagi ega sel hetkel saanudki olla.
Nikolai Jermakov, mõistes, et ta võib olla ise jälgimise all, proovis seeaegu tõmmata kahtlusi Uno pealt. Ta laiendas suhtlusringkonda, pidades demonstratiivselt ühendust mitte midagi teadvate inimeste, s.h. endiste kolleegidega.
Ameeriklased ning kapo juhtkond otsisid reeturit mitu aastat. Selle tulemusena langesid nende kahtlused Vladimir Veitmannile, samuti endisele KGB kaastöölisele.
PUUSEPP
Muidugi olin tohutult üllatunud, kui minu asemel arreteeriti mu kolleeg Veitmann, kes nii palju, kui mina tean, ei andnud üle absoluutselt mitte midagi.
Mitte milleski süüdi olev Veitmann tunnistas üles koostöö Venemaa luurega ning talle mõisteti 15 aastat vangistust. Mis meetoditega saadi kätte tema ülestunnistus, võib üksnes ette kujutada.
JERMAKOV
Ma ei välista, et kasutati keemilisi aineid, mille all võib inimene rääkida, mida iganes. Ennast süüdi tunnistada. Seepärast oli ka kohus kiire, suletud ning inimene sai maksimaalse karistuse.
Pärast Veitmanni süüdimõistmist kiirustasid Eesti eriteenistused kuulutama oma edusamme ning korraldasid pressikonverentsi. Kapo direktor rääkis täiesti tõsiselt ajakirjanikele Veitmanni värbamisest.
ARNOLD SINISALU
Jermakov alustas Veitmanni värbamist Venemaa välisluure ülesandel. Veitmann kohtus
Jermakoviga kolm-neli korda aastas. Kõik kohtumised leidsid aset Eestis.
Märkimisväärne detail. Kapo direktor rääkis oma edusammudest, aga ei sõnagi oma teenistuse altminekutest. Tema enda sõnade järgi ei teadnud süüdimõistetu midagi ega saanud seega venelastele midagi üle anda.
SINISALU
Vladimir Veitmannil ei olnud ligipääsu NATO ja Euroopa Liidu saladustele. Uurimine kinnitas seda.
Tekib küsimus: mille eest Vladimir Veitmann istuma pandi? Kui talle saladusi ei usaldatud, siis miks kukkus kokku Vene saatkonna või eriside kaabli pealtkuulamine. Mida nad ütlevad selle peale
praegu, pärast kõike seda, mida ütles Uno Puusepp?
PUUSEPP
Nad usuvad, et neil on õigus absoluutselt kõikjal. Aga tunnistada üles, et me panime inimese 15-ks aastaks istuma mitte millegi eest… oleks hea, kui nad seda teeksid. Siis me siin eksiksime.
Eriteenistuste praktikas langevad süütud inimesed sageli valesüüdistuste ohvriks. Harilikult kukuvad kohtutes taolised süüdistused siiski kokku. Seekord sai aga inimene olematu spionaaži eest 15
aastat. Aga tõeline mutt Uno Puusepp jäi püüdmatuks.
PUUSEPP
Tuleb säilitada külm veri ning õigesti valitud käitumisviis. Tulla iga päev tööle avades ust ning mitte teades, mis sind selle taga ootab – kas tuled sealt välja vaba inimesena või käeraudades, vajab kõikide nende aastate jooksul tohutut mehisust ja enesevalitsust.
Miks otsustas Uno Puusepp alles nüüd varjust välja tulla ning rääkida Eesti luure köögipoolest?
PUUSEPP
Mäletan hästi, mis oli meil veidi üle 20 aasta tagasi. Ukrainas sünnib kõik samal põhimõttel. Demokraatia, kõikide poolt austatud erinevate väärtuste lippude all tulevad normaalsete inimeste abil võimule inimesed, keda valitsevad ameeriklased. Tumedate jõudude abil ning vähkkasvaja ilmneb kohe ka Venemaal.
Seda saavutatakse Baltimaade eriteenistuste kaasabil. Seepärast pole kapo ning USA eriteenistuste koostöö efektiivsus kindlasti rahuldav. Seepärast tõugataksegi eestlasi avantüüridele. Kõige tuntum näide Arctic Sea hõivamine Eesti eriteenistusi koordineerinud büroo endise juhi
Eerik-Niiles Krossi juhtimisel.
Paljusid katseid värvata eestlasi spioneerima Venemaa kasuks ootas krahh. Arvestades aga kapo aktiivsust ootab meid ees veel palju huvitavaid lugusid. Eesti osutus NATO luurevõrgustiku kõige nõrgemaks lüliks – seda paljuski kapo tagasihoidliku töötaja Uno Puusepa tõttu.
Kolme aasta eest läks Uno pensionile ning sõitis Moskvasse. Praegu on Vene eriteenistuse endine agent lihtne Vene pensionär. Aga tema minevikust teadsid veel hiljuti kõigest mõned inimesed.
PUUSEPP
Töö on selline, et sellest ei tohi teada mitte keegi. 2-3 inimest ja sinu ülemus. Naine ei tea siiamaani midagi.
Nüüd nägid teda miljonid. Meie agendi üle antud kapo sisedokumente, töötajate ning agentide nimekirju, operatiivmaterjale ja palju muud kasutatakse veel kaua Venemaa huvides. Uno Puusepal on veel palju, mida jutustada, ning selle jutu lõpp võib osutuda väga huvitavaks.
