Jaak Aaviksoo: NSV Liitu ei taha keegi tagasi
Artikkel väärib lugemist. Selle kohati julgelt erinev ja kaasaegne lähenemine võiks anda asjaliku panuse ühtsema Eesti kujundamisse ... kui vaid pealkiri kõike ära ei rikuks. Pealkiri on vale, ebaõiglane ja kahjulik. Tahaks loota, et see pealkiri kuulub pigem klikijanusele toimetusele kui autoritele.
Samas - kas pole mitte tõsi ka see, et paljud "eestikeelsed" kahjuks mõtlevadki nii? Ja toidavad seeläbi ettekujutust tänapäeva Eestist kui eelkõige kahest vastanduvast kogukonnast. Tõsi, ka autorid näevad kahte kogukonda selgelt eristuvatena, isegi konfliktsena, pidades oma artikli ühe eesmärgina silmas silla ehitamist, vältimaks Ukraina sündmuste kordumist Eestis. Kahe kogukonna "plahvatusohtliku vastasseisu" kohta päriti minu käest ka hiljutisel Saksamaa visiidil ja loomulikult õhutatab niisugust käsitlust Kremli propaganda. Ometi on palju tõelähedasem väide, et etnilised erisused või ka pinged Eestis on pigem väiksemad kui näiteks Saksamaal või Prantsusmaal, Venemaast rääkimata.
Suured ühishuvid
Jah, loomulikult on Eestis kaks suuremat keeleliselt erinevat kogukonda, mida erinevate vastavasuunaliste sotsiaalteaduslike uuringute alusel saab edukalt eristada ja ka vastandada, aga kas need erinevused tõesti määravad tänase Eesti olemuse ja tulevikuväljavaate? Erikeelsete inimestega tegelikest probleemidest rääkides pole raske märgata, et meil on ühishuvisid kaugelt rohkem kui keeleliselt-etniliselt-ajalooliselt pinnalt võrsuvaid vastasseise.
Mõelgem, et Eestis on meeste-naiste ja linna-maa palgalõhed kaugelt suuremad kui emakeelel põhinev palgalõhe ja viimane väheneb kiiremini. Emakeelest sõltumata ei kahtle enamus meist selles, et Eesti edenemine saab sündida vaid ühiselt pingutades ja keegi ei soovi seda saavutada teise poole arvelt. Me ei süüdista teineteist oma hädades (nagu kahjuks üha kasvavalt sünnib paljudes Euroopa riikides) ega otsi lahendusi vägivallast. See on meie ühine saavutus ja ma olen veendunud, et sellest ei soovi kumbki pool taganeda. Seepärast oleks igati tark vältida vastandusele üles ehitatud ühiskonnakäsitlust - see ei aita ei Eesti ühiskonda paremini mõista ega otsida lahendusi ühistele probleemidele ning teenib lõpuks pigem konflikti õhutamisest huvitatud jõude väljaspool Eestit.
Hirm ei toida
Ka Eesti julgeolek on meie ühine huvi. Seepärast pole mõtet otsida hirmu ja vaenu kehutavaid analoogiaid ei Lõuna-Osseetiast, Abhaasiast, Transnistriast ega Ukrainast - see on pigem meile ja rahvusvahelisele avalikkusele pahatahtlikult ette söödetud käsitlus. Kui midagi näha, siis vaid seda, et agressiivse poliitilise tahte olemasolul ettekäänete puudumise taha asi ei jää, ei jäänud 1924. ja 1940. aastal, ei jäänud Soome Talvesõjas ega Poola jagamisel.
Tuleksin veelkord tagasi viidatud artikli pealkirja juurde. Ma ei tea venekeelseid noori, kes tõepoolest igatseks tagasi NSV Liitu ja kui neid on, siis vaevalt eriti rohkem, kui eestikeelsete noorte hulgas. See muidugi ei tähenda, et nende suhtumine NSV Liitu langeks kokku eestlaste suhtumisega. Meile on see võõrriigi kuri ajalugu, neile osa rahvuse ja perekonna keerulisest saatusest. Ja kelleltki pole tark nõuda avalikku enesepiitsutust või isegi eneseeitust, ka siis kui tõde on sinu poolel. Ka ei usu ma, et tarvilisele teineteisemõistmisele oleks võimalik jõuda läbi "vaidluste, milles sündivat tõde". Tõde ei ole kõigi ja kõige ainus võimalik vundament - pole juhus, et kristlik väärtussüsteem on üles ehitatud usule, lootusele ja armastusele. Seepärast polegi tark püüelda iga hinna eest lõpliku tõe selgitamisele - ei lähisuhtes ega üheski teises kooselus - pigem otsigem huvide ühisosa, et sellele järk-järgult usaldust kasvatades tulevikku ehitada.
Õnnestunud integratsioon
Mulle tundub, et veidigi kaugemalt vaadates oleme Eestis integratsiooniga väga hästi hakkama saanud. Ja mitte ainult viimased 25 aastat. Sõnastamata ja kuulutamata tarkus on aidanud eestlasteks kujunenud rahval iseendaks jääda läbi taani, saksa, vene, poola, rootsi ja kes veel teab mis mõjutuste - meie juured on väga sügaval siinses mullas. Ja kes siin pole idanenud, on lahkunud. See kogemus annab meile piisava enesekindluse olla tänagi veidi suurem kui me oleme - just parasjagu nii suur, et kõik siin elavad 1,3 miljonit hinge ära mahutada.
Mahutamine pole muidugi lihtne, sest mahutiks on eesti keeleruum kui eesti identiteedi keskne osis - igapäevaelus on keeleoskus omaks tunnistamisel kaugelt olulisem kui kodakondsus, ilmavaade või usutunnitus. Seepärast tulebki teha kõik ühtse keeleruumi laiendamiseks. Eesti keel ei pea olema eestlase emakeel, aga ilma eesti keele oskuseta on raske kui mitte võimatu eestlane olla. Oleme riigikeele õpetamisega tegelenud ja keeleoskus on ka edenenud, ent ilmselgelt ebapiisavalt. Osalt on see tingitud meie endi mugavusest, ent ilmselgelt ka sihikindlast vastutöötamisest nende poolt, kes meie põhiseaduslikke eesmärke ei jaga. Vastutöötajaid on kahjuks jagunud ka riigi ja mõnegi omavalitsuse tasemele ning seda kohati sõltumata emakeelest.
Keel on põhimõtte küsimus. Võiksime kõigile asjaosalistele ühemõtteliselt öelda, et riigikeele küsimuses põhimõttelagedaid kompromisse ei tule - oleks pilt palju selgem. Ja lisada, et kelleltki ei võeta seeläbi tema emakeelt ja kultuuri, vaid toetatakse võimaluste piires ka nende edendamist.
Kui nii mõelda, siis tuleb venekeelse telekanali loomisest kaugelt tähtsamaks pidada sihikindlust ja pühendumist riigikeele õpetamisele. Siis saaksime üksteisega palju paremini jutule, kasvataksime mõistmist ja tõenäoliselt leiaksime lõpuks, et palju rohkem on neid asju, mis meid ühendavad, kui neid, mis lahutavad.
