DELFI UKRAINAS: Läti vabatahtlik võitleb Ukrainas Läti vabaduse eest
„Meie rahvusvahelise (ukrainlased, poolakad, lätlased) allüksuse ülesanded on kõige erinevamad. Ja need ei ole seotud mingite suurte rünnakutega. Me võime otsida või jälitada mingit väga tähtsat inimest. Tähtis on hinnata olukorda rindejoonel. Seekord uurisime välja, millised lõigud pole küllalt ohutud, saime informatsiooni. Töö nõuab erilist tähelepanu, palju on miine. Juhtub, et 200 meetrit metsas tuleb läbida kaks tundi. Koos ülem Orestiga liigume me grupi eesotsas. Kui kõik on kontrollitud, järgnevad ülejäänud,“ rääkis Arturs.
Kaitseb Ukrainas Lätit
Arturs sõitis Lätist kohale, et aidata ukrainlastel kaitsta oma iseseisvust, aga samal ajal võitleb ta ka oma maa iseseisvuse eest. Praktiliselt iga Ukraina sõdur siin arvab, et seistes vastu Vene agressioonile, ei kaitse ta mitte ainult Ukrainat, vaid ka Balti riike ja võibolla ka teisi Euroopa riike.
„Kas keegi siis ei näe, et Venemaa võib otsustada tegutseda samamoodi ka Lätis? Me peame selleks valmis olema,“ ütles Arturs. Koos Orestiga veendus ta selles, et Vene armeed on võimalik võita.
„See on müüt. Nad on samasugused inimesed nagu kõik teised,“ rääkis Orest, kes sai alles aasta tagasi meditsiiniharidust. Suvel võitles ta Luganskis vaenlase tohutute jõudude vastu. Allüksuse oli umbes 80 sõdurit ja vaid 25 neist naasid lahingust tervelt.
Orest näitas hukkunute portreesid, mis on kinnitatud kasarmu seintele. Üks neist, ametlilt arst, varjas oma kehaga kaht kaasvõitlejat, päästes nad miinikildudest. Teisel õnnestus lahingu käigus tank rivist välja lüüa ja päästa nii kogu rühm.
Sõdurid Luganskist: teisel poolel on bandiidid
Paljud Ukraina sõdurid, kes varem elasid Luganskis, tunnistasid, et suvine pealetung kukkus läbi ja linna ei hõivatud ainult oskamatu juhtimise tõttu. Üks neist, Andrei, rääkis, millised inimesed on erineval poolel rinnet.
„Paljud meist on endised ettevõtjad. Kuidas me siia sattusime? Me nägime, et „separ'ide“ (nii nimetavad Ukraina sõdurid vastaseid) juurde läksid kurjategijad ja inimesed, keda võiks lihtsalt nimetada hädavaresteks. Nägime, et nad võtavad ära vara ja äri. Jõudis kätte hetk, kui ma sain teada, et nad on hakanud mind otsima ja tuli linnast lahkuda. Perekonna viisin minema varem,“ rääkis Andrei.
Nüüd on ta hästi varustatud Ukraina sõdur, kes ootab käsku ja on valmis vabastama oma kodulinna Luganski. Ta tahab koju naasta.
52-aastane Nikolai, Luganski pensionil uurija, pole temaga nõus. Ta leiab, et separatistlikult meelestatud „rahvavabariikide“ elanikke pole Ukrainale vaja. Tema arvates, ei ole vaja lubada nendesse regioonidesse transporti humanitaarkaupadega. Praegu on Ukriana jõud blokeerinud Donetskisse suundunud humanitaarkonvoi, mille maksis kinni oligarh Rinat Ahmetov.
Vene agressiooni algus Donbassis
Nikolai on kindlalt ostustanud, et pärast sõda Luganskisse ei naase – ta ei taha nende inimestega koos elada.
Millal sai Venemaa osalemine Ukraina südmustes nähtavaks?
Andrei: „Ma märkasin juba kevadel füüsiliselt tugevaid tüüpe, kes olid sõjapidamiseks sobilikud. Tavaliselt käisin mõni kord nädalas poes ja seal neid nägingi. Nad olid alati kahekesi, võtsid terve kärutäie kaupa. Ja mis on tähtis, nad ei rääkinud omavahel, et mitte paljastada oma Vene aktsenti. Hiljem, kui algasid Vene-meelsed meeleavaldused, lehvitasid need inimesed Vene lippudega ja võtsid osa oblastinõukogu hõivamisest.“
Ukraina jõudude väejuhatuse hinnangul on Ukraina territooriumil endiselt umbes 10 000 Vene sõjaväelast. Neljapäeval teatati, et niinimetatud relvarahu ajal on hukkunud 162 Ukraina sõdurit, 300 on paigutatud haiglasse ja 185 on vangi võetud. 200 on teadmata kadunud.
