Paul Keres: riik on Eestimaale nagu ahistav abikaasa
Eestimaa on ilus koht. Eriti suvel. Rohelised põõsad, mille varjus saab piknikku pidada, päikese poolt kuumaks köetud asfaldi ja kruusateede lõhn, sõnniku ja värskelt niidetud muru bukett, mõned roostes traktorid tee ääres. Talvel on ka tore, aga seda muinasjutumaad on külmal ajal siiski kõige parem nautida läbi autoakna.
Eestimaa on hea, aga tundub, et selle ilusa maa saatuseks on alati olla abielus koletistega. Täna on selleks koletiseks Eesti riik.
Riik on kole sõna. Ta on hästi agressiivse iseloomuga ja kõlaga. Niisamuti kõlab agressiivselt state, reich, tasavalta, strana jne. Kui selle sõna lausud, on kohe selline tunne, et õige pea tehakse kellelegi liiga või pannakse paika. Ja selles polegi midagi imelikku, sest tegelikult ongi riik ju olemuslikult üks äraütlemata halb asi.
Riigi olemus on võim. Mitte ühiskonnakorralduse struktuur, ühiskond ise, ühiskondlik kokkulepe ega koosolemise vorm, vaid võim. Võim öelda, kuidas asjad on, ja see maksma panna.
Ega riik ennast teisiti ei näitagi. Oma sünnipäeval ajab ta alati rinna kummi, tapamasinad välja, värvib oma sõdurid uhkelt ära, sätib nad perfektsetesse geomeetrilistesse kujunditesse ja näitab, kuidas nad käsu peale liigutavad kui üks masinavärk.
Inimesed loomuldasa tegelikult ei taha, et keegi nende üle liiga palju võimu omab. Sestap on riikide sünnitamise juures alati kokku lepitud, et hoiame selle võimu ohjes, loome süsteemid ja tasakaalustame. Näiteks USA sündis vägagi headel põhimõtetel, aga nüüd on seal võim nii üle võlli keeranud, et ei mahu koju ära ja müttab mööda maailma ringi. Killustatud Saksamaa oli väga sõbralik, aga ühendatuna ja riigiks moodustatuna muutus metsikult verejanuliseks. Vene riik... oijahh.
Eesti riik muidugi räägib, et tema on teistsugune, et tema austab inimvabadusi ja ei kuritarvita võimu. Samas on meie kriminaalmenetlus sedavõrd repressiivne, et paneb isegi nõukogude ajal elanud ja töötanud advokaate imestama. Süsteemivastaseid üleastumisi (korruptsioon, narkokaubandus, maksudest kõrvalehoidumine, kiiruseületamine jne) menetletakse fanaatilise kirega.
Teisest küljest on ta jälle leebe. Tapjad ja peksjad pääsevad enamasti naeruväärsete karistustega. Eravaravastaseid kuritegusid (kelmus, omastamine, pankrotikuriteod, vargus jms) ei viitsita eriti menetleda.
Ühele minu itaalia tuttavale saatsid võlausaldajad tema tütre pildi koos sõnumiga, et kui ta võlga ära ei maksa, minnakse tütrele külla. Politsei, prokuratuur ja kohus leidsid kriminaalmenetlust alustamata jättes, et tegemist ei olnud tõsiseltvõetava ähvardusega, mis vääriks nende aja kulutamist. Et küllap oli nali.
Ühel teisel tuttaval löödi peol ninaluu katki, aga selles osas kriminaalmenetlus lõpetati, kuna süüdlane nõustus maksma riigituludesse mõned tuhanded eurod. Niisiis on vist ikka nii, et riik/võim toimetab eeskätt seal, kus talle endale kasulik on. Inimeste huvid on vähemolulised.
Ja nüüd ebaproportsionaalselt pika sissejuhatuse juurest teemasse.
See võim on ülbe. Kui alguses (näiteks kodanikuõpetuse tunnis ja hiljem ülikoolis konstitutsiooniõigust õppides) jäi mulje, et riik piirdub üksnes sellega, et tagada elementaarne turvalisus (mida ta ei tee), võimalused eneseteostuseks (mida ta ei tee), võimalused ettevõtluseks ja iseseisvaks äraelamiseks (mida ta ei tee ja aktiivselt takistab), siis nüüd kujutab ta ette, et on üldse ise kõige targem.
Ta arvab, et on kõige parem ettevõtja ja "päris" ettevõtjad on enamasti pätid. Ta on kõige parem õpetaja, lapsevanem, ravitseja, arhitekt, ehitaja ja ainus kõlbluse meeter. Kui ta just vägisi mingit valdkonda enda kätte ei raba, siis ta reguleerib selle nii ära, et fantaasiaks palju ruumi ei jää. Ja selle teostamiseks on loodud vardjate süsteem.
Riik on Eestimaale nagu ahistav abikaasa, kes peab alati teadma, mis sa teed, kus sa oled ja kuidas sa seda teed. Pole palju asju, mida saaks teha ilma mõne vardja nõusolekuta. Tahad krundilt puud maha lõigata, pead küsima vardja luba. Kui lased muru liiga pikaks kasvada, saad vardjalt trahvi. Värvid katuse valet värvi, teed millegi registreerimisel või kooskõlastamisel vea – jälle vardjad platsis.
Laps tegi poppi, vardjad teevad lapsevanemale trahvi. Kui sõidad lubadeta, saad trahvi (mis on õige). Kui aga jätad juhiloa õigel ajal pikendamata ja see kaotab kehtivuse, siis saad veel rohkem trahvi. Küllap vist seetõttu, et olid ülbe ja ei ilmunud õigel ajal vardja ette loendusele. Ja rahvaloendusele ilmumata jätmise eest määrati ka trahv, sest vardjate eest enda varjamine on halb.
Üks tuttav ehitas endale 90ndate alguses kuuri asemele suvemaja, mis jäi registreerituks kuurina. 2013. aastal keelasid kohaliku omavalitsuse targad vardjad tal seal elamise ja tegid trahvi. Nüüd tahavad vardjad täitsa koju kätte tulla ja hakata kontrollima, et ega lapsed liiga vägivaldse sisuga mänge ei mängi. Maksuameti vardjate teemal ei taha isegi alustada.
Aga kõige võimsam tükk, millega riik hakkama sai, on see oma kodanikele maha müüa. Sest selline käskimine-poomine-laskmine pikka aega loomulikult kesta ei saa. Müük toimub alati ülepingutatud probleemipüstitusega. Väidetakse, et kuskil on keegi nähtamatu vaenlane, kes on tugevam kui sina, ja kui sa meil sellega tegeleda ei lase, siis see vaenlane õige pea tegeleb sinuga.
Kui me kinnistute detailplaneeringuid aastaid ei menetle, lõhutakse Tallinnas kõik ilusad majad maha ja nende asemele ehitatakse midagi koledat. Kõik lapsed hakkavad poppi panema. Omanikud raiuvad oma krundilt kõik puud maha ja muudavad Nõmme elamiskõlbmatuks. Videomängusid mängivatest lastest kasvavad koolitulistajad ja kui nad kohustuslikus korras arstlikus kontrollis ei käi, siis jäävad nad kõik haigeks. Aga miks peaks?
Siis müüakse seda, et enamik rahvast on rumalad ja saamatud ja neile tuleb asjad puust ja punaseks ette teha. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmisel õpetati rahvale tolerantsust. Sellist "katust" on ju mugav vastu võtta ja nii sünnivad halduskodanikud.
Halduskodanikule ei mahu pähe, et inimene tõrgub oma kodu läbiotsimise vastu, kõnede pealtkuulamise vastu, ja tahab säilitada privaatset ruumi. Sest halduskodanik lähtub vanarahva tarkusest "õige hõlma ei hakka keegi". Vanarahval võis see tarkus töötada, aga täna on see lollus. Sest hakatakse küll ja sellest ei saadagi enne aru, kui oma hõlmad on räbalais.
Mina ei taha vardjat oma tuppa mitte sellepärast, et mul oleks midagi varjata, vaid sellepärast, et siin käivad minu lähedased. Aga vardjat ma ei tunnegi ja ma lihtsalt ei taha, et ta minu asjades sorib.
Minu arvates on ülim lollus ja lugupidamatus mõelda nii, et valdav osa inimestest on lollid ja halvad ning tahavad oma perekondi lõhkuda, kodu koledaks ehitada, teisi pettes ratsa rikkaks saada, loodust rüüstada jne. Mina selliseid küll eriti ei tunne. Valdav osa inimestest tahavad tegelikult elada rahus, teistega kokkuleppel endale elatist teenida, loodust nautida, perekonda luua ja lihtsalt mõnusalt olla. Väike osa ühiskonnast väänavad endal naba pooleks, et meile selgeks teha, et inimene on inimesele hunt ja vaenlane.
Me ei ela veel totaalkontrolli riigis, aga liigume küll sinnapoole. Kui võtta ise vastutus oma asjade eest, mitte küsida "kus on riigi silmad?" – kui keskenduda teiste tegemiste asemel iseendale, laheneks koheselt palju probleeme. Kadedust jääks vähemaks, koos sellega hääbuks vihkamine. Iseseisev inimene ei allu mõttetule surkimisele ja nuhkimisele ja halduskodanik kaob. Ja jääb ainult hädavajalik seadus ja hädavajalik sund.
Live and let live.
Toimetaja märkus: lugu on varem ilmunud 21. detsembril veebilehel nihilist.fm.
