Naine pihib: tahaksin koos lapsega salaja riigist ja vägivaldse mehe juurest põgeneda...
Lapse isaga olen ammu lahus. Laps küll suhtleb isaga, aga ütles alles mõni nädal tagasi väga kurvalt, et talle tundub, et isale meeldib uue naise laps rohkem, kuna isa pole ühtegi tema võistlust ega esinemist vaatamas käinud,kuid teise lapsega käib igal pool kaasas. Seda oli mul endal valus lapse suust kuulda, nii et võin vaid ette kujutada, mida tundis laps neid sõnu öeldes.
Praegune mees oli palju aastaid väga hea ja hoolitsev, kuid nüüd, viimased kuud ajavad mind lausa hulluks. Kohati tundub, et ta päevad läbi muud ei teegi, kui vaid ütleb lapsele halvasti. Kiitvaid sõnu pole tema suust enam ühtki kuulnud, kogu aeg on kõik valesti, halvasti. Laps ei taha olla enam kodus ega ka isa juures, klammerdub üha rohkem minu külge, mis ärritab meest veelgi ja paneb teda lapse suunas mõnitusi loopima.
Olen talle öelnud,et tõmmaku tagasi ja jätku laps rahule aga päeva-paari pärast hakkab kõik otsast peale. Jõud on kaugemas ja mõtlengi aina rohkem lahkumisele. Mitte ainult mehe juurest, vaid lahkumisele sellest linnast ja riigistki. Võtta kaasa ainult oma laps, minna kaugele nendest meestest ja olla vaid oma tütrega. Olla rahus ja olla koos. Et ehk olla ka taas õnnelik ning mitte muretseda iga päev, kui palju haiget minu laps täna saab.
On minu plaan normaalne reaktsioon, sest hetkel tundub nagu käiksin iga päev sama lõputut rada?
