"Lapsena pidin kõva pakasega ikka alati kooli minema. Hiljem selgus, et kodus oli termomeeter vales mõõtkavas..."

Minu lapsepõlves kehtis reegel, et algklasside õpilased ei pea alates 20 külmakraadist kooli tulema. Talvel sai hommikuti raadiost ilmateadet kuulatud, et kas minna kooli või mitte. Kui öeldi, et pakast -20, siis oli rõõm taevani, aga vanaema pihustas mu rõõmu olematuks ja kupatas mu ikkagi kooli, sest väljas olevat kõigest 16 kraadi alla nulli. Läksin siis umbusklikult ise näitu üle kontrollima.

Näitas tõepoolest -16 kraadi.

Aiateibad paukusid pakasest, silmad hakkasid külmast valutama, aga kahe kilomeetri kaugusel asuvasse kooli jõudsin ikkagi elusalt. Klassijuhataja ehmatas mind nähes kaameks. Olin ainuke algklasside õpilane, kes oli kooli tulnud. Õpetaja väitel oli temperatuur siiski -20 kraadi.

Selliseid juhtumeid oli mõned korrad veel, näiteks käies juba seitsmendas klassis, mil alates -25 kraadist ei pidanud kooli tulema, aga ka siis kupatati mind kooli, sest kraadiklaas näitas meil kodus siis kõigest -20 kraadi.

Aastaid hiljem selgus selle segaduse põhjus. Tuli ilmsiks, et meil oli kodus väljas kraadiklaas, mis ei näidanud temperatuuri mitte Celsiuse kraadides vaid hoopis Réaumuri skaala [loe: reomür] kraadides. Me ise seda tookord ei teadnud, sest kiri "Réaumur" oli vasest plaadil nähtamatuks tuhmunud.

Näiteks -20R kraadi on hoopis -25C kraadi. Nüüd tean, et Réaumuri skaala 0 kraadi on ka Celsiuse alusel 0 kraadi, aga vesi hakkab keema Réaumuri skaala alusel +80 kraadi juures, mis on Celsiuse järgi +100 kraadi.

Mitmeid kordi sai nagu lollike suurte külmadega kooli mindud, aga mis parata, uunikumist termomeeter lollitas ära.