Tiit Made: ei olnud teemat, mille kohta Hardo Aasmäe poleks osanud arusaadavalt seletusi anda
Ei olnud teemat, mille kohta Hardo poleks osanud midagi kosta või lihtsalt ja arusaadavalt seletusi anda.
Paljulugenud ja suurte elukogemustega mehena oli Hardo teadmistepagas sedavõrd muljetavaldav, et kust ikka nõu ja ideejupikest saada kui temaga mõnda pakilist päevateemat arutada. Ikka abivalmina, hea huumorimeele ja probleemide olemust lennult haaravana oli ta suurepäraseks kaaslaseks ja heaks sõbraks.
Hardo poliitiku tähelend algas laulva revolutsiooni ja eriti NSV Liidu rahvasaadikuks olemisega. Tema ülesandeks Moskvas oli vahendada Eesti delegatsiooni huve Rahvasaadikute Kongressi juhtkonnale.
Selle sekretariaadi liikmena kandis ta meile teistele ette igasuguseid jooksva poliitikategemise nüansse, mis Kongressi kuluaarides susisesid. Hardo kuulus ka Thbilisi komisjoni koosseisu ning uuris põhjalikult Thbilisi veresauna telgitaguseid.
Kodusel poliitikamaastikul oli tal suur väljakutse pidada esimest taasiseseisvumise järgset Tallinna linnapea ametit. Tema eestvedamisel võeti juba kaks päeva pärast iseseisvuse taastamist 23. augustil 1991. aastal Tallinnas maha Lenini monument. Ka Eesti KGB likvideerimise komisjoni juhtimine oli tema õlgadel.
Kuid mis võiks paremini Hardot iseloomustada kui tema ehe ja mõnus jutt. Tegin Hardoga mõni aeg tagasi pika ja põhjaliku intervjuu raamatu "Kremlis iseseisvust toomas" jaoks. Seal on juttu kuidas Eestis rahvasaadikud Kremlis hinge vaakuvalt Nõukogude Liidu juhtkonnalt Eesti iseseisvuse tunnustamise välja pigistasid.
Hardo oli üks peamisi meie delegatsioonist, kes selle tulemuse välja võitles. Siin on katkend tema intervjuust tunnustamisdokumentide üleandmise kohta Gorbatšovile Moskva Kremlis 1. septembril 1991.
"Sai lõpuks selgeks, et vene demokraatidega koos enam midagi lahendada ei õnnestu. Neil on teised huvid. Nad ei tahtnud omavahel meie iseseisvuse asjus vaidlema hakata. Meie pärast lõheneda ei tahetud. Otsustasime, et proovime ikkagi Rahvasaadikute Kongressil läbi suruda. Gräzin tegi otsuse projekti valmis. Mina helistasin Jeltsinile, et vaja panna päevakorda. Ta oli sellega nõus. Ütleb, et tule hommikul (1. septembril) pool üheksa NLKP Poliitbüroo ruumi ukse taha, kus presiidium Kongressi päevakorda arutab. Anna projekt üle ja katsume panna päevakorda.
Olin varem kohal. Ootan Jeltsinit pole. Juba rahvas koguneb. Kümme minutit enne üheksat, istung pidi algama kell üheksa, tuleb ja ehmatab mind nähes. Vabandab, et oli täiesti unustanud. Nemad olla sõpradega öösel arutanud, et kuidas olla ja mida teha. Kahe meetri pealt oli tunda absoluutselt värskeid alkoholi lõhnasid. Kujuta ette, riik vajub kokku. Nemad arutavad ja panevad tina. Neil võimu küsimus ja meie asi neile tähtsusetu.
Tal komme sinatada. Karu nagu ta on. Võtab õlast kinni: „Pošli!” Ihukaitsjad, kes seal on ei julge küsidagi, et miks see vend Poliitbüroo saali sisse lastakse. Ütleb, et lähme Mihhail Sergejevitši juurde. Gorbatšov lühike, Jeltsin pikk ja mina seal vahel. Siis tuli see legendaarne lause, mis on siiamaani sõna-sõnalt meeles: „Mihhail Sergejevits. Estonets so svoim nezavisimostju tut prišol.” Gorbatšov küsib, milles probleem. Ütlen, et Igor Nikolajevitš (Gräzin) on otsuse projekti valmis teinud. Nad tundsid üksteist hästi, kuna Gräzini doktoritöö juhendaja oli Lukjanov, õigusteaduste doktor.
Gorbatšov on aga niisugune, et kui ta ei taha, siis ta kaob ära. Ruum on väga suur, sada ruutmeetrit. „Oodake, oodake!” ütleb mulle. Kuidas oodake, Riiginõukogu istung algab kohe. Tema, et siin on vaja Eduard Ambrosievitšiga (Ševardnadze) rääkida. Ševardnadze on ruumis kohal, lähen tema juurde. Niisugune lugu: siin viis rida, vaja päevakorda võtta. Vaatab. Olin Thbilisi komisjonis temaga korduvalt kohtunud ja tunnistusi võtnud. Ta küsib, kes on vastu. Mina, sellega pole probleeme, oluline on, et kes oleks poolt. Kõigi mõtted on aga mujal. Mõtlevad hoopis, et mida vene sõjavägi võib teha ja mida Gorbatšoviga peale hakata. Küsin, kas tema toetab. Ütleb, et muidugi toetab.
Hakkame Gorbatšovi taga ajama. Räägib ühega, pressin ligi, mulle üle õla „Oota!” Siis teisega, jälle oota. Lõpuks lähen Nazarbajevi juurde ja ütlen, et niisugune lugu on, et keegi ei võta vedu. Nazarbajev viib Gorba juurde. Kas me lahendame selle küsimuse või ei. Siis Gorbatšov ütleb, et vaatame, mis teha annab ja kutsub oma abid. Siis tuli ka Igor ja lõpuks see sumbus kõik selleni, et jäi niisugune kokkulepe, et Kongressi päevakorda ei pane, sest ei saa hääli kokku. Meie toetame Riiginõukogu moodustamist ja siis selle esimesel istungil esimese päevakorrapunktina katsume tunnustamise ära teha.
Lõppes ikkagi sellega, et kui Riiginõukogu esimene istung toimus, siis vana Nõukogude Liidu refleksi kohaselt polnud seda välja saadetud päevakorras sees. Süüdistasid mind, et miks pole üle antud. Andsin ju eile. Siis ütlesid, et kõik on korras, aga ei olnud korras. Nõukogude Liidus on ikka nii olnud, et mis eile oli korras täna ei ole. Viimasel hetkel topiti ikkagi päevakorda. Riiginõukogus oli kõik poolt peale kahe. Ma kipun arvama, et üks oli Gorba ja teine Ter-Petrosjan."
Jah, ääretult kurb ja masendav on, kui väike eesti rahvas kaotab oma niigi väheseid helgeid päid. Rahu Sulle Hardo seal teispoolsuses ja sügav kaastunne perekonnale.
