Henri Kõiv: Milliste teenete eest poputab Reformierakond pisikese häältesaagiga Kalev Lillot?
Oravapartei uuenemist võib võrrelda eduka facelift'iga, kuigi rasvaimu asemel oleks tulnud minna hoopis tervislikule toitumisrežiimile. Muutusi on tehtud rohkem selleks, et valijate soovidele vastu tulla. Nii värvati sookvootide täitmiseks valitsusse kaks parteivälist naisministrit, muukeelsetele valijatele apelleerimiseks toimetati valimisnimekirja aga vehkleja Nikolai Novosjolov. Ants Laaneots ja Johannes Kert demonstreerivad valijale valitsuspartei äkitselt kasvanud kaitsemusklit.
Miks siis ikkagi räägitakse stagnatsioonist ja võimu koondumisest üksikute võtmeisikute kätte? Piisab, kui visata pilk Reformierakonna üleriigilisele valimisnimekirjale, mida veavad Taavi Rõivas, Jürgen Ligi ja Hanno Pevkur. Just Reformierakond on viimastel aastatel paistnud silma sellega, et Toompeale jõuaks esmajärjekorras need inimesed, keda seal tahab kindlasti näha oravapartei, mitte rahvas.
Nii on seekordki kõrgele positsioonile paigutatud näiteks partei peasekretär Martin Kukk (5.), Lauri Luik (13.), Arto Aas (14.) ja Remo Holsmer (22.). Kõik nad on noored parteisõdurid, erakonnas kindlasti mitte Michali ega Ligi kaliibriga tegelased, kuid oma rollis siiski asendamatud. Kui nad oleksid malendid, oleksid nad etturid. Aga etturitel on üha rohkem varjatud võimu Eesti poliitikas. Siit jõuamegi selle loo peategelase, ühe järjekordse etturi juurde, kelle sarnaseid leidub paraku kõigis neljas suuremas erakonnas.
Mis on ühist Lillol ja Kallol?
Tema nimi on Kalev Lillo ja ta kogus viimastel Riigikogu valimistel Harju- ja Raplamaal 474 häält ning pääses sellega parlamenti. Ainult üks teine Kalev - Kalev Kallo Keskerakonnast - esindab hetkel parlamendis väiksemat valijatehulka.
Ma töötasin enda jaoks välja isegi ühe mõõdiku, mis aitab Reformierakonna uuendusmeelsust hinnata: kui Kalev Lillo on üldnimekirjas 2011. aasta valimistega võrreldes vähemalt sama kõrgel kohal, liigub Reformierakond tõepoolest valimisloosungile omaselt kindlalt edasi sisse tallatud kursil. Seda ei tasuks kuidagi kiitusena võtta.
Aga kes on õigupoolest see mõõdikuks määratud Kalev Lillo? Vikipeedia artikkel tema kohta annab tunnistust tublist parteisõduri- ja nõunikukarjäärist, mille säravaimateks tulemusteks on nõukogu liikme kohad EASis ja Tallinna Sadamas. Valijad pole Lillo ponnistusi seni eriti kõrgelt hinnanud, viimati kogus Lillo KOV valimistel Saue linnas 11 häält.
Lillo on tüüpnäide poliitikust, keda partei on tassinud ühest Eesti otsast teise, vintsutanud mööda erinevaid ametikohti ja hoidnud kätt ka karjääri kõige kriitilisematel hetkedel. Esimene selline hetk Lillo karjääris leidis aset 1999. aasta augustikuus, kui Valgast Jõgevale meeriks komandeeritud 2,9 promillises joobes Lillo kakerdas oma juhitava linna vahel ringi.
Fopaa Jõgeval
Lillo, kellele Jõgeva linnavolikogu soetas toona isegi ametikorteri ja finantseeris selle remonti 110 000 krooniga, oli sunnitud seejärel soojast kohast loobuma. Seda parem, sest Lillo oli juba enne purjutamist teada andnud, et ei kavatse ennast Jõgevaga pikalt siduda.
Siin peitub Eesti erakondade personalipoliitika kurbloolisus, sest piirkondlike rakukeste juhid, linnavolikogude ja -valitsuste liikmed kibelevad tegelikult pealinna. Võib-olla ajaski väikelinna depressiivsus suurlinna tulesid igatsenud Lillo tol augustikuu päeval nõnda jooma?
Erakond Lillot siiski ei hüljanud. Temast sai 2001. aastal regionaalminister Toivo Asmeri nõunik ja 2006. aastal Reformierakonna fraktsiooni nõunik. Nõuniku töö üksikasjad jäävad tavavalija jaoks varjatuks, kuid see amet on avalikkuses asetatud umbes samale pulgale prostitutsiooni ja Delfi kommentaariumiga, millest mõistlik inimene hoiab targu eemale. Suuresti on see Lillo sarnaste meeste töövõit.
Möödunud parlamendivalimiste järel tõusis Lillo veidi auväärsemale kohale, temast sai Riigikogu saadik, kuid seda üksnes tänu ülikõrgele kohale erakonna üldnimekirjas, kus Lillo oli üheteistkümnes. Paljud võisid imestunult küsida, kuidas ometi tundmatu nõunik, kelle viimane kaalukas ametikoht lõppes tõelise fopaaga, on tõusnud oravapartei nimekirja etteotsa.
Teened erakonna ees?
Vastuse sellele küsimusele andis aasta pärast valimisi puhkenud Silvergate, mille üks peaosalisi oli seesama Lillo, keda Silver Meikar süüdistas temale ümbrikus raha andmises, mille siis Meikar parteikassasse viis. Tõendite puudumise tõttu lõpetas prokuratuur küll uurimise, aga minu kui valija jaoks oli asi sel hetkel selgemast selgem.
Perioodil 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta septembrini oli Lillo erakonna kassasse teinud kokku viis annetust üldsummas 71 300 krooni. Ta ei olnud sugugi kõige suurem ega aktiivsem annetaja, kuid ta oli tol hetkel ka nimekirjas üheteistkümnes. Neljandal kohal paiknenud Peep Aru tegi viis annetust üldsummas 112 000 krooni, jäädes alla vaid Meikarile ja üldnimekirjas seitsmendal kohal paiknenud Lauri Luigele, kes tegi kokku 9 annetust 143 300 krooni ulatuses.
Ma ei taha väita, et koht üldnimekirjas on korrelatsioonis kontorisse kantud rahaga, sest siin on liiga palju erandeid. Küll aga olen ma veendunud, et see teenitakse Reformierakonnas ära mingite teenete eest, millega paratamatult kaasnevad vastuteened.
Kordan: teenete ees erakonna, mitte riigi ega rahva ees. Tänavu on Lillo üldnimekirjas kolm kohta tõusnud, kuigi Silvergate'i järel eeldan - õigemini, ma siiralt loodan, et meie valijad pole nii lühikese mäluga - et ta saab vähem hääli kui neli aastat tagasi. Vähem kui saja häälega parlamenti pääsenu tiitel oleks kindlasti väärikas lisandus Lillo teenistuslehel, kuigi, tõele au andes, ei looks Lillo sellega Eestis pretsedenti.
Ja mis siis?
Eesti valimissüsteem on kord juba selline, et teatud osa mandaatidest jagatakse ära selle põhjal, millisele kohale platseerub kandidaat partei üldnimekirjas. Tõsi, olukord on aasta-aastalt paranenud, sest näiteks veel 1992. ja 1995. aasta valimiste järel moodustasid kompensatsioonimandaadi saanud Riigikogus enamuse.
Viimati oli kompensatsioonimandaadi teeninuid aga rekordiliselt vähe - 18. Olulist rolli mängib siin ka valimiskünnise ületavate parteide arv, mis on samuti vähikäiku teinud.
Minu eelnev jutt ei takista seega Lillol mitte kuidagi Riigikogusse pääsemast. Ilmselt ütleb nüüd mõni valija, et „Mis vahet seal on? Võib-olla erakonnad teavadki valijatest paremini oma liikmete võimeid?" Antud juhul on probleem aga selles, et ei Reformierakond ega Lillo pole oma otsustes kunagi lõpuni vabad. Neid seob pikaajaline teenete ja vastuteenete võrgustik.
Mida kujutab endast poliittehnoloogia, milles Reformierakonda viimasel ajal süüdistatakse? See on see, kui kogu poliitiline malelaud on järsku täis ettureid, kes saavad astuda ainult enda ette, sest suurem käiguvabadus ohustaks kogu masinavärki. Lillo teab, et ilma erakonna toetuseta poleks olnud remonditud korterit Jõgeval, nõunikukarjääri ega juhatuse liikme ametikohta. Ta teab, mida nende hüvede säilitamiseks tuleb teha. Ta teeb seda. Tema jaoks ongi Eesti riik Reformierakond. Täpselt samamoodi, nagu Tallinna linnavalitsuse ametnike jaoks on Keskerakond Tallinn.
Paraku on meie väikesed maakohad, linnavolikogud, omavalitsuste liidud ja ametkonnad täis kümneid Lillosid. Enamik neist on juba mingi teene erakonnale võlgu, enamik neist pole enam mitte kunagi täiesti vabad. Kuid samamoodi pole vabad ka erakonnad, sest Lillogate teeks Reformierakonna mainele tunduvalt rohkem kahju, kui Silver Meikar mustast rahastamisest rääkides suutis. Nii olemegi olukorras, kus etturite ohverdamist, mida Eesti riigi jätkusuutlik areng eeldaks, ei saa erakonnad endale lubada.
