Reformierakonna saadik tööst riigikogus: me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat
Raplamaalt valitud riigikogu liige Aare Heinvee (RE) selgitas maakonnalehe Raplamaa Sõnumid lugejatele, et riigikogus viljeletakse n-ö näilikku demokraatiat, samas kui tegelikult on erakonnad omavahel kokku leppinud, et liiga aktiivselt omavahel ei võidelda, et uued tulijad väljas hoida.
Heinvee lausus, et väljakujunenud tava kohaselt on suur saal opositsiooni tööriist. "Koalitsiooni saadikud saavad teema ettevalmistamisel suhelda otse nii ministrite kui ka teiste vajalike inimestega. Selleks, et opositsiooni mitte täielikult torpedeerida, ongi suur saal neile jäetud," rääkis Heinvee 10. detsembril ilmunud intervjuus.
Opositsioonisaadikud kasutavad suurt saali, et esitada sisulisi küsimusi. Kui koalitsiooni liikmed sama teevad, siis püüavad nad lihtsalt pildil olla. "Ei ole saladus, et koalitsiooni esitatavad küsimused on sageli vastajaga eelnevalt kokku lepitud. Mina ei ole tahtnud seda näiliku demokraatia mängu kaasa teha. Tegelik töö on ju enne kahes kohas - komisjonides ja fraktsioonis - juba ära tehtud, asjades on kokku lepitud ja suur saal jääb pelgalt hääletamise kohaks," selgitas Heinvee.
"See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole Riigikogus just palju," nentis Heinvee.
"Konkureerivaid üksusi on mitu. Kõigepealt muidugi erakonnad omavahel, kuigi ka see ei ole saladus, et teatud erakonnad on omavahel kokku leppinud, et võitlusega ei minda liiale ja hoitakse oma kohti takistamaks uute tegijate tulekut. Erakondade omavahelist konkurentsi nimetatakse maailmavaateliseks. Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased," lisas Heinvee.
"Kolmas võitlus käib erakondade sees, seda peetakse paremate positsioonide hõivamise nimel ja selles ei tunne vend venda, eriti valimiste perioodil. Vastanduvad just ühes piirkonnas kandideerivad inimesed, et saavutada nimekirjas paremat kohta. Riigikogusse jõudes oligi minu jaoks üks suuremaid vastuolusid selles, et Raplas töötades olime erinevate erakondade esindajatega ühiselt pingutanud, et midagi saavutada. Toompeal toimub aga pidev vastandumine, koostöö on põlu all - et mis sa nüüd nalja teed, vastane on selleks, et temaga võidelda!"
"Omaette veelahe läheb ka linna- ja maasaadikute vahelt. Kui nüüd korraks regionaalsesse valdkonda hüpata, siis olen täheldanud, et Eesti riigi ainukene regionaalne probleem seisneb selles, et Tallinna linna juhib Keskerakond, ülejäänud regionaalpoliitilised mured ei ole tähtsad. Selle vastandumise ja Tallinnale ärategemise läbi kaotavad ka kõik teised omavalitsused," ütles Heinvee.
"Minu eesmärk oli Toompeale minnes tegelda just küsimustega, mis jäävad Tallinna piiridest kaugemale, kuid selgus, et suures poliitikas oli see rohkem kõrvalteema, et mitte öelda tabuteema. Meil moodustatakse igasugused töörühmad, komisjonid, töögrupid tihti mitte selleks, et leida probleemidele lahendusi, vaid selleks, et teemasid tõrjuda."
"Julgeksin öelda, et see on stagnatsioon. Me oleme üsna edukad erinevates innovaatilistes valdkondades - see on meie trump, et suudame teatud aladel kiirelt muutuda ja kohaneda. Kahjuks ei käi see meie valitsemissüsteemi kohta. Iga nelja aasta tagant on valimised, iga erakond koostab selleks oma valimisprogrammi, pärast valimisi moodustub koalitsioonivalitsus, mille tegevuse aluseks on koalitsioonileping, millega pannakse riik sisuliselt neljaks aastaks lukku. Edasi käibki vaid omavaheline kemplemine: kui keegi toobki mingi hea initsiatiivi, mida koalitsioonileping ei kajasta, siis on kokku lepitud, et kui koalitsioonis selleks konsensust ei saavutata, jääb asi seisma. Pahatihti torpedeeritakse niimoodi ka vastastikku üksteise algatusi. See tähendabki, et neli aastat lükatakse vajalikke lahendusi lihtsalt edasi. Neli aastat on aga kiire, dünaamilise arenguga ühiskonnas tohutult pikk aeg," lausus Heinvee.
Tema arusaamist mööda omavalitsusi alavääristatakse. Omavalitsus on inimesele kõige lähemal ja sellepärast on teda väga lihtne süüdistada saamatuses, kuid kui omavalitsustele ei anta võimalusi ning vahendeid probleemidega tegelemiseks, siis ei saagi mingeid lahendusi oodata.
"Enamik nn maasaadikuid tuleb Toompeale omavalitsusliku kogemusega. Üldjuhul on tegemist väga kompetentsete ning elukogenud inimestega. Toompeal muudetakse nad aga teatud lubaduste ehk siis koalitsioonilepingu vangideks - nad ei saa tegeleda sellega, mida peavad vajalikuks. Toompeal võiks kokku saada arvestatava maaelu eest seisvate saadikute grupi, kuhu kuuluksid inimesed, kes on pärit väljastpoolt Tallinna mõjupiirkonda, aga see ei töötaks praegu: koostööd mõjutaksid erakondade piirjooned," nentis Heinvee.
