Heiki Sibul meenutab: mõne komisjoni kappi kogunes 90ndatel linte liiga palju

Heiki Sibul, kes oli 1990ndate aastate keskpaigas riigikogu kantselei direktor, rääkis Delfile, et iga komisjon otsustas tollal ise, kas lindistas istungil toimuvat või mitte ning kas säilitas salvestusi või lindistas neid üle.

"Varem tehti lihtsalt paberi peale märkmeid, mis ei saanud olla väga efektiivne ega täpne. Siis hakkasime salvestusi tegema, aga nende õiguslik staatus jäi määratlemata ja nad olid lihtsalt abivahendid," rääkis Sibul, et polnud kokku lepitud, mida teha, kui näiteks avalikkus linte küsib.

"Seda arutati, aga lõppotsuseid selle koha pealt ei tehtud," märkis Sibul. "Nüüd, ma saan aru, tahetakse mingisugune õiguslik staatus anda nendele salvestistele."

Sibula sõnul olid komisjonid istungite salvestamise ja lintide säilitamise osas suhteliselt autonoomsed ja mõnel komisjonil jõudis linte omajagu koguneda.

"Kõik komisjonid ise tegelesid oma lintidega ja see oli tõesti vahepeal praktiline, kuigi loomulikult mitte märkimisväärne probleem, et neid linte kogunes kappi liiga palju sellel, kes tahtis kõiki neid salvestusi hoida," meenutas Sibul.

Midagi säilinud ei ole

Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuht Urmas Seaver ütles Delfile, et 1990ndatest ühtki linti paraku säilinud ei ole.

"Kuna kantselei on neid salvestisi kogu aeg käsitlenud pelgalt abimaterjalina peamiselt istungi protokollide, eelnõude uute tekstide ning eelnõude teise ja kolmanda lugemise seletuskirjade tegemiseks, siis ei ole nende üle kunagi täpset arvestust peetud," sõnas Seaver.

"Salvestised on komisjonide käes arvutifailides või CD-del. 1990ndatest ei ole midagi säilinud," lausus ta.