"Sain kassapidaja käest sõimata, et eelmise kliendi järele vahepulka ei pannud ja maksin viimase arve kinni"
Mõni aeg tagasi juhtus minuga toidupoes ebameeldiv lugu, mis tõega käsi laiutama pani. Juhtus nii, et sain kassapidaja käest korraliku peapesu. Juhtunu leidis aset järgmiselt.
Panin oma asjad kassalindile ja seekord tõepoolest minust eelneva kliendi järele vahepulka ei pannud, kuna see klient juba asus maksma ja peale meie järjekorras kedagi ei olnud. Minu hinnangul oli pilt üsna selge, kellele mida. Tavaliselt kui minust eelnev inimene vahepulka enda asjade järele pannud ei ole, teen seda ise ja panen vahepulga ka enda asjade järele.
Kui minu kord maksta veel käes ei olnud, siis imestasin küll, et miks kassapidaja minu ees seisva daami asjad selle lahutajaga eraldab (koht, kuhu lähevad makstud asjad), kuid pärast väsitavat tööpäeva ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu (suur viga!), kuigi tajusin, et midagi ei klapi. Rõhutan veelkord, et tollel hetkel oli olukord kassas väga rahulik, kuigi mõistan, et ilmselt oli ka kassapidajal raske ja kiire tööpäev seljataga.
Igatahes, maksin mina oma asjad, arve tundus kuidagi suur, kuid jällegi, oma rumalus, et ma olukorda, mis juba teist korda kahtlasena tundus, ei süvenenud.
Ainukene asi, mida me minu ees oste teinud naisega omavahel arutasime, oli see, et osa tema asjadest ja minu asjad olid makstud asjade juures koos ja me pidime omavahel jagama, mis on tema ja mis minu (seda pidi ka ju kassapidaja nägema, kes sealsamas oli!). Nägin juba makstes, et need asjad läksid kokku, aga ei hakanud müüjaga kraaksuma. Ka naine imestas, et ei tea, miks müüja nii tegi, mille peale mina õlgu kehitasin. Mitte kumbki meist ei tulnud selle peale, et kui kassas oleme tema, mina ja kassapidaja, saab selline absurdne olukord tekkida.
Igatahes avastasin ma koju jõudes, et olin maksnud ka minu ees seisnud naise asjade eest (mitte kõigi, vaid poolte!). Asju ma mõistagi ei saanud. Igatahes helistasin ma koju jõudes kleinditeenindusse, mille peale mulle armuliselt vastati, et ju nad peavad mind uskuma ja et ma läheksin tšekiga poodi, ning mulle tasutakse raha, mille pidin maksma võõraste asjade eest. Palusin neil selle müüja käest üle küsida, et kas tema täheldas midagi kahtlast, sest see olukord oli imelik. Juhtnust oli möödas kõigest pool tundi ja olin kindel, et ta mäletab seda.
Kui ma järgmine kord poodi läksin, siis oli kassas sama müüja, kes "nuhtles" mind valju häälega umbes 5 minutit, tunnistas, et mäletab mind ja toda naist ning tahtis minna minuga turvalinte vaatama, kust peaks näha olema, et ma ei pannud minust eelneva kliendi asjade järele pulka. Küsisin, et kui ta kõike nii täpselt teab, kas ta tegi seda siis meelega? Seda ta eitas ja ütles, et kuigi ta nägi, et me omavahel asju jagasime, siis tema arvates me oleks ka võinud sõbrannad olla ja tema ei teadnud, mis asju me omavahel ajasime, aga pulk, pulk, pulk! tuleb panna. Ütlesin, et see võis täiesti võimalik olla, et ma ei pannud minust eelneva kliendi järele pulka ja minu veenmiseks ei ole vaja turvalinti vaadata.
Müüja oli täiesti enesevalitsuse kaotanud ja mängis sama plaati edasi. Aina korrutades juttu vahepulgast ja turvalindist ja sellest, kuidas ma ise süüdi olen. Tundsin ennast nagu varas, kui teiste ostlejate pilgud minu ja müüja häälekale vaidlusele suunatud olid. Mina küsisin, et kui ma ei pannud seda vahepulka, kas see tähendab, et ma ei saa oma raha tagasi? Kui nii, siis lihtsalt öelgu ja ma lahkun, sest ma ei hakka oma närve kulutama ja see toidupoe kassastseen muutus juba piinlikuks. Läks üsna kaua aega, enne kui ta eneseõigustamise lõpetas, väärikuse taastas ja lihtsalt vabandas ning ma sain sama raha eest kinkekaardi, et selles poes veel palju meeldivaid oste teha.
