Anette Parksepp: sotside skisofreenia annab integratsioonile hoobi
Viimase nädala uudised sotsiaaldemokraatide seisukohtadest vene koolide teemal on olnud leebelt öeldes veidrad. Jevgeni Ossinovski ütleb, et sotsid plaanivad kaotada 60 protsendi eesti keeles õpetamise nõude vene koolides ja keskenduda sisulisematele ja paindlikematele meetmetele. Paindlikkus on põhjendatud, arvestades, et vene kooli lõpetanud noorte eesti keele oskus on oodatust oluliselt nõrgem ja nende hariduse kvaliteet seetõttu kannatab. Samal ajal keeldub Sven Mikser riigikogus vastamast, kas sotsid ikka plaanivad 60 protsendi nõude kaotada või mitte. Ja siis läheb Rainer Vakra Tallinna Vene eliitkooli ja räägib õpilastega inglise keeles, sest tema ei oska piisavalt vene ja õpilased eesti keelt.
Olgu see olukord erakonnasisene segadus, valijate tahtlik lollitamine, võimu nimel laveerimine või lihtlabane argus, aga see ei tule kasuks sotsidele, venelastele ega eestlastele.
Sotsid on ainus erakond, kellel on praegu potentsiaali vähendada lõhet meie riigi eestikeelse ja venekeelse elanikkonna vahel. Ainus teine erakond, kes pöörab vene elanikele aktiivset tähelepanu, on Keskerakond, aga nende tähelepanu pigem süvendab mõra kahe rahvusgrupi vahel. Keskerakond toitub sellest, et olla ainus Eesti partei, kes mõtleb ka venelaste peale. Nad on saanud seda endale lubada, sest nad ongi olnud põhiline erakond, kes mõtleb venelaste huvidele.
Iga valimiskampaaniaga on aga jälle selgelt näha kahe rahvuse vahel haigutavat kuristikku, kui hakkavad sõna võtma „eestlaste erakonnad" ja „venelaste erakonnad". Ideena võiks see tähendada seda, et venelaste huvide eest seistakse. Tegelikkuses tähendab see aga, et me astume seesuguse poliitilise jagunemisega jälle ühe sammu integratsioonist kaugemale, mis ei ole kindlasti venelaste huvides.
Sotsidel on võimalus esindada mõlemat rahvusgruppi ilma nende vahele kiilu löömata, aga paraku hakkavad nad sammuma sama teed - venelastele lähenetakse ühesuguste ja eestlastele hoopis teistsuguste - ja praegu täiesti segaste - sõnumitega. Eriti kurb on see, et sellest kahepalgelisusest jääb mulje, justkui meil olekski kaks erinevat Eestit, kelle huvid on nii vastandlikud, et neile tuleb erinevat juttu rääkida. Vene koolide õppekvaliteedi parandamine on meie kõigi huvides - meie kultuuri, meie majanduse ja - ilma paanikata - meie julgeoleku.
Kuigi ma ise ei arva, et eestivenelasi peaks nägema ohuna meie julgeolekule, siis Eestis on see väga levinud hirm. Nii mõnigi erakond, eesotsas Reformierakonnaga, rõhutab enda tegevusprioriteetidena julgeolekut. Alati, kui tekib mõni rahvusvaheliselt pingeline olukord, vaadatakse esimesena meie venelaste otsa - millega nemad ka viimasel ajal tegelevad? On nad äkki korraldamas mõnd revolutsiooni või ohustamas muud moodi meie julgeolekut?
Aga siis, kui on aeg tegeleda pikaajaliste sammudega selleks, et venelastel oleks Eestis hea olla ja et me ei peaks iga rahvusvaheliselt pingestatud tuulehoo peale küsima, kas eestivenelased plaanivad meid kuidagi rünnata, on kõik vait. Ja isegi need erakonnad, kes näevad päriselt integratsiooniga vaeva, ei julge seda tunnistada. Rohkem selgroogu!
