Georg Kirsberg: Euroopa viie rikkaima hulka – kindlalt edasi või tuleks maa peale tagasi?
Pikaaegse peaministri Andrus Ansipi 2007. aasta lubaduse järgi saab Eesti aastaks 2022 Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Esimesena tõstatub küsimus: mida ta täpsemalt mõtles? Kas viie rikkaima hulka tööstustoodangu ja ekspordi või hoopis elatustaseme poolest?
Seda ta muidugi ei täpsustanud ja kahjuks ei taibanud tema valijad küsida ka. Oletagem aga, et ta pidas silmas elatustaset.
Kes on praegu Euroopas kõige rikkamad? Eurostati andmetel on edetabel 2010. aasta seisuga selline: Luksemburg, Norra, Šveits, Holland ja Taani. Järgnevad Iirimaa, Austria, Rootsi, Saksamaa, Belgia, Soome, Suubritannia ja Prantsusmaa.
Luksemburgi ostujõud oli 283 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, Taanil 125 ja Eestil kõigest 65. Kahjuks polnud ära toodud andmeid Monaco ja Liechtensteini kohta. Tõenäoliselt on ka sealne rahvas taanlastest rikkam. Nagu meiegi varsti?
Utoopiline oli see juba enne 2008. aasta majanduslangust, aga pärast masu kinnitas Ansip, et plaan on jõus! 2013. aastal rääkis ta tõsimeelselt, et Eesti läheneb hea kiirusega Soomele ja Rootsile, olles paar kuud varem nentinud, et Eesti ei peaks end Soomega võrdlema. Tookord avaldati ka statistika, mille järgi Eesti oli eurotsoonis ostujõu poolest eelviimasel kohal.
Rahanduses oleme kõvad tegijad, kuigi raha ei ole
2010. aastal avaldas CIA statistika, mis oleks pidanud isegi kõige naiivsemad inimesed maa peale tagasi tooma. Luureagentuuri faktiraamatu järgi langes Eesti majandus 2009. aastal 13,7 protsenti. Selle numbriga saavutas Eesti 210. koha 215 riigi hulgas. CIA majanduskasvu edetabelis jäid Eestist tahapoole ainult Läti, Leedu, Ukraina ja Armeenia.
Eesti SKP langes 2009. aastal 15 protsenti ja töötus kasvas 14,3 protsendini. Ansip end sellest häirida ei lasknud, nagu ka tulevane peaminister ja tollane Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas mitte. Toona kiitis Rõivas takka, et oleme rahanduses Euroopa meistrid.
Eriti huvitav kogu asja juures on see, et Ansip ei käinud kunagi välja reaalset plaani, mille alusel see majanduskasv peaks tekkima. Räägiti ähmast juttu, et majanduskasvu toob regionaalne koostöö, et euro toob Eestisse rohkem investeeringuid ja see omakorda loob töökohti.
Välisettevõtted aga investeerisid Eestisse ka enne euro tulekut. Samamoodi investeeritakse Aasiasse, kus ei ole eurot. Välisinvestoreid huvitab ennekõike tööjõu odavus, mitte riigis kehtiv vääring. Pealegi ei saa välisinvesteeringute abil keegi rikkaks, sest omanikutulu läheb riigist välja.
Kuidas Saksamaa ja Soome rikkaks said?
Et saada rikkaks, on vaja mingit reaalset oma toodet, mida eksportida ja müüa. Eesti riigi ainuke toode on odav tööjõud, kuid sellega rikkaks ei saa, sest odavat tööjõudu on täis kogu Ida-Euroopa ja Aasia. Välisinvesteeringu omanik maksab siinsele töötajale täpselt nii vähe kui võimalik. Isegi kui Eestis toimuks mingi majanduskasv, siis tavakodanikku see ei puudutaks, sest lisakasumi saaks ettevõtte omanik.
Kuidas on näiteks Saksamaa ja Soome loonud endale heaoluühiskonna? Seda on tehtud hoopis teistmoodi – võõrkapitalist hoidudes.
Pärast Teist maailmasõda moodustati Saksamaal põllumajanduse üles ehitamiseks Rentenbank. Riik kohustas kõiki talumajapidamisi ja põllumajandusettevõtteid sinna raha sisse maksma. Selle rahaga toetati alustavaid ja hädas olevaid ettevõtteid.
Soomes on üheks rahva rikkuse allikaks ühistud, mis jätavad omanikutulu kohaliku rahva kätte.
Eesti üleminekut kapitalistlikule süsteemile iseloomustab hästi vene vanasõna: lase loll palvetama ja ta peksab omal lauba puruks.
Hruštšov ja Ansip jagasid sarnaseid lubadusi
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei kuulutas oma kahekümne teisel kongressil 1961. aasta 31. oktoobril, et "Nõukogude Liidust on saanud kogu rahva riik" ja et "kommunistlik partei on nüüd kogu rahva partei". Samal kongressil üllitati programm tuleviku tarbeks, mis kinnitas, et "1980. aastaks on kommunistlik ühiskond NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud" ja et "täielikult viiakse kommunistliku ühiskonna ülesehitamine lõpule järgmisel perioodil".
Kartmata olla liiga tagasihoidlik, kuulutavad programmi autorid edasi: "Kommunismi ülesehitamine NSV Liidus saab inimkonna suurimaks võiduks kogu tema pika ajaloo jooksul. Iga uus samm kommunismi säravate kõrguste poole innustab kõigi maade töörahva hulki, on tohutu moraalne tugi võitluses kõigi rahvaste vabastamiseks sotsiaalsest ja rahvuslikust rõhumisest, kiirendab marksismi-leninismi ideede triumfi ülemaailmses ulatuses."
Süüdimatult lubatakse ka Ansipi stiilis majanduskasvu: "1970. aastaks pole Nõukogude Liidus enam korteripuudust, toodangu mahult ühe elaniku kohta ollakse Ameerika Ühendriikidest möödunud ja 1980. aastaks on reaaltulu ühe elaniku kohta suurenenud rohkem kui 250 protsenti."
Ansipi teed euro poole ja Euroopa viie rikkaima hulka võib võrrelda Hruštšovi püüdega "jõuda kahe või kolme aastaga lihatootmises Ameerika Ühendriikidele järele" – üritades meeleheitlikult saavutada seatud eesmärke, andsid kohalikud parteisekretärid käsu viia tapamajadesse massiliselt kariloomi, mis tõi loomulikult kaasa selle, et järgnenud aastatel oli neid liiga vähe.
Majanduskasvu loome siin, aga tööd ja kaupa otsime välismaalt?
Hruštšovi põllumajanduspoliitika meenutab kangesti Ansipi majanduspoliitikat. Näiteks maisi kasvatamine kohtades, kus sellest midagi välja ei tulnud, ja uudismaade ülesharimise projekt, mille edu oli parimal juhul ajutine ja vastuoluline. Viimast viidi läbi sellise agarusega, et aastail 1953-1956 suurenes haritav pind sama palju kui oli kogu Kanada haritava põllumaa pindala.
Uudismaade kasutuselevõtt suurendas esialgu riigi teraviljatoodangut, aga lühiajalisele edule tõmbas kriipsu peale ettevõtmise poliitiline iseloom – pearõhk seati aina suurematele saakidele, mistõttu jäeti kõrvale külvikorrad ja tagajärjeks oli pinnaseerosioon. Selle "kasvu" tulemusena jõuti 1963. aastaks seisu, kus oldi sunnitud teravilja välismaalt sisse vedama.
Tollal läks Venemaal liikvele nali, et Hruštšov külvas uudismaadele ja lõikas vilja Kanadas. Sama võib öelda ka Ansipi ja tema kaaskondlaste poolt organiseeritud majanduskasvu kohta: külvame Eestis, aga lõikame välismaal – majanduskasvu loome kohapeal, aga tooteid, teenuseid ja töökohti peame otsima välismaalt!
Eestis polegi tõelist majanduskasvu olnud
Ebameeldiv tõde on see, et Eestis ei ole pärast iseseisvuse taastamist mingit majanduskasvu olnudki. Koos üleminekuga turumajandusele algas pidev majanduslangus. Eesti väidetav majanduskasv on tingitud neljast faktorist: inflatsioon, võlg, varade müük ja eurorahad.
2011. aastal avaldas majandusteadlane Einar Eiland huvitavad andmed selle kohta, et aastail 2001-2011 ületas majanduskasv inflatsiooni vaid 1,3 protsendiga. Seega inflatsioon sisuliselt nullis majanduskasvu. Raha juurde trükkimine ei saa olla pikas perspektiivis lahendus.
Lahendus ei ole ka teine faktor, võlg. Pangad on Eesti elanikelt võlgade katteks juba väga palju kinnisvara konfiskeerinud. See tendents jätkub, kuni enamus rahvast on kodutu. Peagi hakkavad pangad tõenäoliselt varasid konfiskeerima ka riigivõla katteks, näiteks infrastruktuuri ja riigi kinnisvara ja ettevõtteid.
Kolmas majanduskasvu faktor on kommunistliku režiimi käest saadud varade müük. Okupatsiooni ajal asus Eestis omajagu reaalset tööstust ning tooraine tuli NSVL-ist. Pärast iseseisvuse taastamist jäime kõigepealt ilma Siberi toorainest ja seejärel otsustas Eesti valitsus suure osa siin asunud tööstusest sulgeda ning imeodavalt ärastada, mis jättis eestlased omanikutulust ilma ja tegi meist odava tööjõu.
Neljas majanduskasvu faktor on Euroopa Liidu toetusrahad, millega Eesti pole midagi jätkusuutlikku teinud. Jätkusuutlik oleks näiteks tehas või kaevandus, meil aga ehitatakse valgusfoore küladesse, kus liigub päevas paar autot. Peatselt on ka need rahad otsas.
Kuidas saab üldse võimalik olla, et keegi oravate juttu tõsiselt võttis? See on juba sügavam psühholoogiline probleem, millest võib lähemalt lugeda minu raamatust "Poliitika psühholoogilised alused".
Autor kandideerib Riigikogu valimistel Vabaerakonna nimekirjas Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinna ringkonnas.
