RIIGIKOGU VALIMISED 1995: kandideerisid ka jäägerpartei esimees Asso Kommer ja prohvet Priskilla Mändmets
1995. aasta riigikogu valimistel kandideerivate valimisliitude ja erakondade hulk jäi kolme aasta taguse ajaga võrreldes samasse suurusjärku. Kandideerivate valimisliitude arv langes kaheksalt seitsmele, erakondade arv tõusis aga seitsmelt üheksale: Eesti Demokraatlik Liit, Eesti Rahvuslaste Keskliit, Eesti Reformierakond, Eesti Sinine Erakond, Eesti Talurahva Erakond, Keskerakond, Metsaerakond, Parempoolsed ning Tuleviku Eesti Erakond.
Huvitav fakt on, et eelnevate valimistega võrreldes oli erakondade ja valimisliitude hulgas täpselt sama nime all kandideerimas vaid Valimisliit Mõõdukad. Valimisnimekirjade pea peale keeramine on nähtusena küll huvitav, ent siirdedemokraatiates sugugi mitte haruldane.
Uued tuuled erakondade nimistus
Küll aga oli oluliselt muutunud erakonnamaastik. Kui 1992. aastal oli registreeritud 19 erakonda, siis 1995. aastaks oli see number tõusnud 30-le. Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister Indrek Kannik ja justiitsminister Kaido Kama), kes hiljem moodustasid Parempoolsete erakonna. 1994. aasta novembris asutati nii Reformierakond kui ka loovisikuid koondav Eesti Sinine Erakond. Erakondade arvu vähendamine oli üks põhjustest, miks Keskerakond lubas oma valimisprogrammis tõsta valimiskünnise seitsme protsendini.
Vaadeldes Eesti poliitmaastikku 20 aastat hiljem, ei saa mööda vaadata Reformierakonna loomisest, millest on pikemalt kirjutanud Kalle Muuli „Vabariigi sünnimärkides". Erakond kasvas välja kolmeteistkümne avaliku elu tegelase, ärimehe ja juristi asutatud maksumaksjate klubist, kes aina rohkem muretsesid seepärast, et riik keerab seniselt liberaalselt teelt ümber konservatiivsemale rajale.
Eesti Liberaaldemokraatlik Partei (ELDP) ei olnud aga piisavalt tõsine tegija, kes ettevõtjate huve võiks esindada, seega nähti mõistlikuma ideena täiesti uue erakonna loomist. Reformierakonna asutamiskongress toimus 13. novembril 1994 ning veel samal päeval kiideti heaks liitumine ELDP-ga. Esimestele valimistele mindi vastu veel nime all Eesti Reformierakond - liberaalid.
Kandidaatide seas ka ärimehed ja skandaalsed juhid
Oluliseks erinevuseks võrreldes 1992. aasta valimistega on 1995. aasta valimiste nimekirjade pikkus. Kui 1992 suutis vähemalt 51 kandidaati ehk võimaliku riigikogu enamuse välja panna vaid kolm valimisliitu (Isamaa, Kindel Kodu ja Rahvarinne) ning erakondadest ERSP, siis kolm aastat hiljem oli selliseid valimisliite juba kuus. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) nimekirja oli asetatud kokku koguni 161 kandidaati, tipus troonisid rahareformi läbi viinud Tiit Vähi ning Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi direktor Arnold Rüütel.
Üle saja kandidaadi pani välja ka neli erakonda: Parempoolsed (esinumber riigikogu esimees Ülo Nugis), ERSP-st lahku löönud Eesti Iseseisvuspartei eelkäija Tuleviku Eesti Erakond (Jaanus Raidal), Edgar Savisaare juhitud Eesti Keskerakond, millega 1994. aasta lõpus liitus Eesti Ettevõtjate Erakond (Tiit Made), ning toonase Eesti Panga presidendi Siim Kallase juhtimisel ahjusoe Eesti Reformierakond.
Mainimist väärib ehk veel Valimisliidu Parem Eesti/Eesti Kodanik nimekiri, mille lõpuossa oli paigutatud Pullapää sündmuste eest kohtu all olev Eesti Rahva Jäägerpartei esimees Asso Kommer. Süüdimõistev kohtuotsus, millega Tallinna linnakohus Kommeri vangi saatis, loeti talle ette 6. märtsil ehk päev pärast valimisi.
Erinevalt erakondadest ja valimisliitudest langes üksikkandidaatide arv enam kui kaks korda, kaheteistkümnele. Võib arvata, et olulist osa mängis siin teiste kogemustest õppimine, sest kahekümne viiest 1992. aasta üksiküritajast ei jõudnud marjamaale ükski. Sellegipoolest üritas kolm neist - Eino Korjus, Harri Roop ja Heiki Tann - uuesti. Vahest värvikaim tegelane tosina üksikkandidaadi seas oli end prohvetiks nimetanud Priskilla Mändmets.
Muutus seadustes
1992. aasta valimistega võrreldes muutus 1995. aastal oluliselt muuhulgas valimisseadus. Valijate arvestamiseks hakati kasutama kodanike registrit ning kõigile valijatele saadeti valijakaart. Valimisringkondade piirid joonistati ümber ning sellega saavutati varasemast ühtlasem mandaatide jaotus. Järvamaa ja Lääne-Virumaa löödi lahku, neist esimene liideti Viljandimaaga ja viimane pandi kokku Ida-Virumaaga. Varem Viljandimaaga koos olnud Jõgevamaa lükati kokku Tartumaaga, Tartu linnast sai aga eraldi valimispiirkond.
Oluliselt karmimaks muutusid reeglid valimistel osalemise kohta. Valimisliite võisid nüüdsest koostada vaid erakonnad. Bürokraatia kandidaatide registreerimisel muutus keerulisemaks, sest erinevalt varasemast ei saanud algul kandideerimisdokumentidesse tehtud vigu hiljem enam parandada ja kandidaat jäeti lihtsalt registreerimata. Selle tulemusena jäeti valimistele registreerimata 79 kandidaati, mis tõi endaga kaasa kohtuvaidlused. Neist viimane, kuningriiklase Kalle Kulbokiga, lõppes riigikohtus alles poolteist aastat hiljem Kulboki kaebust rahuldamata.
Valimiste ajalugu tutvustav sari valmib koostöös MTÜ Valimisvaatlusega ning iga olnud riigikogu valimise kohta on ilmumas neli lugu. Esmalt teeme ülevaate üldisest poliitilisest olukorrast enne valimisi: kes olid valitsuses, kes opositsioonis, millised olid suurimad valimiseelsed poliitskandaalid ning mida lubasid valimistele eelnenud küsitlused?
Teiseks saavad kaardistatud valimistel osalejad: millised olid parteid ning millised oli erakondade esinumbrid, üksikkandidaadid? Kolmandaks tutvustame valimistele eelnenud kampaaniat. Meenutame kunagisi lubadusi ja lööklauseid, kampaaniate stiile ning loomulikult ka erakondade peamisi programmilisi seisukohti.
Omaette peatüki saavad valimistulemused - kes võitis, kes hävis? Kas oli ka erakondi, kes otsustasid "poe kinni panna" ja laiali minna? Riigikogu valimisi tutvustav lugudesari ilmub Delfis kuni uute riigikogu valimisteni märtsis.
