Jevgeni Ossinovski: Hakkame päriselt vene noortele eesti keelt õpetama

Rääkides vene koolist, takerdume juba aastaid tulutusse diskussiooni eestikeelse aineõppe protsentidest. Selleni välja, et ainuke asi, mis enamikule Eesti inimestest seostub mõistega „vene kool“, on müstiline 60/40, mille suhtes ollakse kas kirglikult poolt või kirglikult vastu, sageli mõistmata, millest jutt käib. Enamik sellest diskussioonist ei taba aga asja tuuma. Poliitiliste loosungite loopimise hoos oleme unustanud, mida me õigupoolest ootame venekeelselt koolilt.

Vene kooli eesmärk

Arvan, et ühiskonnana tahame kahte asja: esiteks, et venekeelsed koolid annaksid üldiselt head haridust, ning teiseks, et venekeelsed noored valdaksid kõrgtasemel eesti keelt. Pikki aastaid oleme aga näinud, et venekeelsete koolide lõpetajad eesti keelt piisaval tasemel ei valda, mis raskendab nende osalemist ühiskonnaelus ning ahendab võimalusi tööturul.

Milliste vahenditega saame olukorda parandada? Juba alates 1993. aastast on poliitikud olnud klammerdunud venekeelse gümnaasiumi kaotamise idee külge. Siiani kuuleme arvamust, et kui gümnaasiumis õpetada enamikku või kõiki aineid eesti keeles, siis kolme aasta jooksul saavad noored eesti keele selgeks, mis võimaldab neil edasi ülikooli astuda ja tööturul edukas olla.

Nüüd on see vahend järele proovitud. 2014. aasta kevadel lõpetas esimene lend gümnasiste, kes on õppinud kolm aastat enamikku ainetest eesti keeles. Vaadakem nende õpitulemusi, et hinnata, kas eestikeelne gümnaasiumiõpe on meid soovitud eesmärgi ehk parema eesti keele oskuse poole viinud.

Mida oleme saavutanud?

Eesti keele eksami tulemusi analüüsides näeme, et reformi tulemusel ei ole keskmine tulemus sisuliselt muutunud. Kui 2011. aastal oli eesti keel teise keelena eksami keskmine 70,6 punkti, siis 2014. aastal oli see 71,2 punkti. Õppekavas gümnaasiumi lõpuks taotletud eesti keele B2-taseme saavutas 2011. aastal 72% õppuritest ning 2014. aastal 73% õppuritest. Selle pinnalt võiks öelda, et eestikeelne aineõpe ei ole taotletud eesmärki saavutanud, ent tegelikkus on märksa nüansirohkem.

Näeme, et nii mõneski koolis suudeti eesti keeles õpetades saavutada tulemuste paranemine. Näiteks Mustamäe Humanitaargümnaasiumis oli eesti keele eksami 2011. aasta keskmiseks tulemuseks 72,35, 2014. aastal aga juba 86,76. Tulemuste märkimisväärset paranemist näeme ligi 10 koolis. Tahan neid koole tõsiselt tunnustada tehtud töö eest! Samas, ligi kolmandikus koolidest eesti keele tulemused hoopis halvenesid. Näiteks, Maardu Gümnaasiumi keskmine tulemus on langenud ligi 10% võrra (64,5-lt punktilt 58,4-le).

Keeleliselt nõrgemate koolide puhul peame ausalt küsima ka aineteadmiste kvaliteedi kohta. Kui õpilased ei valda piisavalt eesti keelt, siis kas ei too eestikeelne aineõpe kaasa olukorda, kus õpilased lihtsalt ei saa aru, mida neile tunnis räägitakse? Kindlasti on ka selles osas nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid, kuid Tallinna Ülikooli poolt läbi viidud uuringu kohaselt on mitme ainega tõsiseid probleeme. Eeskätt puudutab see geograafiat, mis on kõigile kohustuslikult eesti keeles, kuid mille tulemust on hinnatud järgmiselt: „44% õpilaste arvates ei saa nad geograafia tundides toimuvast pigem või üldse aru. Õpilaste fookusgruppides osalenud väga tugeva tasemega õpilased väitsid, et geograafia eesti keeles õppimise tõttu on neil nüüd aineteadmised ulatuslikult kannatanud.“

Mõtleme järele: eestikeelne aineõpe oli sisse viidud eesti keele oskuse parandamiseks, ent kolmandikus koolidest eesti keele tulemused hoopis halvenesid. Samuti näeme mitmes koolis ka aineteadmiste kvaliteedi langust. Selle tulemusega ei saa kuidagi rahule jääda.
Mõistagi võime süüdistada kohalikke omavalitsusi, koole, õpetajaid või ka lapsevanemaid. Ent fakt jääb faktiks: paljud vene noored ei ole täna võimelised kvaliteetselt eesti keeles õppima.

Milles on probleem?

See ei tähenda, et eestikeelne aineõpe on iseenesest halb. Kaugel sellest. Nii HTM töörühm, mis sel kevadel venekeelsetes gümnaasiumides tunnivaatlusi tegi, kui ka varasemad uurimused näitavad üheselt, et nii õpilased, õpetajad kui ka koolijuhid suhtuvad eestikeelsesse aineõppesse üldiselt positiivselt, kui seda tehakse kvaliteetselt. Ka parimate koolide tulemused kinnitavad seda. Kvaliteet tähendab siin eeskätt kahte asja: 1) õpilased peavad valdama piisaval tasemel eesti keelt, et selles keeles aineteadmisi omandada; ning 2) õpetajad peavad valdama eesti keelt kas emakeelena või võrreldaval tasemel ning on muu emakeelega õpilaste õpetamises ka metoodiliselt tugevad.

Alustades viimasest, on tänane seis selline, et vene noortele õpetab eesti keeles aineid 56 õpetajat, kes ise ei valda kõrgtasemel eesti keelt. Tegelik olukord on veelgi nukram, sest formaalne C1-keeletase ei tähenda tegelikult seda, et õpetaja ka päriselt eesti keeles õpetamisega kvaliteetselt hakkama saaks. Samuti on tunnikülastused näidanud, et suur osa õpetajatest ei kasuta tänapäevast lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat kuigi tulemuslikult. Kui üldse.

Põhiline probleem on aga õpilaste ebapiisav eesti keele oskus gümnaasiumisse astumisel. Kolmandik põhikoolilõpetajatest ei omanda õppekavas nõutud taset B1, kusjuures kolmandikus põhikoolidest ei saavuta nõutud taset rohkem kui pool õpilastest. Samas, haridusspetsialistidele on olnud alati selge, et ka see paljude poolt saavutamata B1-tase ei ole gümnaasiumis eesti keeles õppimiseks piisav. Põhikooli lõpetajalt eeldatakse täna eesti keelt tasemel, mis võimaldab mõista „kõike olulist endale tuttaval teemal“ või „koostada lihtsat teksti tuttaval teemal“. Natuke vähevõitu, kas pole?

Kuidas saavutada seda, mida oleme tahtnud?

Seega, selleks, et tagada kvaliteetne aineõpe eesti keeles, tuleb oluliselt parandada õpilaste keeleoskust põhikooli lõpuks. Eesti keel ei ole pelgalt akadeemiline oskus, vaid sotsiaalne pädevus, mis tuleb korralikul tasemel selgeks saada juba põhikooli lõpuks. Läheb ju suur hulk vene noori pärast põhikooli lõppu kutsekooli või ka otse tööturule.

Samuti näitavad uuringud, et nooremas eas omandavad lapsed võõrkeele oluliselt paremini kui hilisemas vanuses. Teame ju isegi, et noores eas „jääb keel külge“, samas kui vanemas eas on keeleõpe sama abstraktne kui matemaatika. On arengupsühholoogiliselt rumal panna keeleõppe rõhk gümnaasiumile, kus keel raskemalt tuleb. Ent on pedagoogiliselt lausa absurdne õpetada eesti keeles tuhandeid noori, kes ei ole saanud põhikoolis piisaval tasemel keelt selgeks. See ei ole haridus, vaid rahvuspoliitika prioritiseerimine noorte teadmiste arvelt.

Kirjeldatud dogmaatilise klammerdumise asemel keeleprotsentidesse tuleks minu hinnangul teha järgmist.

1) Tõsta nõudlikkust koolide suhtes, seades eesmärgiks põhikooli lõpuks eesti keeles praeguse „rahuldava“ taseme asemel „hea“ tase (B1->B2) ning gümnaasiumi lõpus „hea“ asemel „väga hea“ (B2->C1). Ma tean, et enamik eesti keele õpetajaid ütleb, et nii kõrgel tasemel ei saa täna keelt selgeks õpetada. Mina ütlen, et saab küll! Tegemist on niivõrd tähtsa ühiskondliku prioriteediga, et see tuleb kooli ja riigi koostöös saavutada. 

2) Näha ette vajalikud meetmed põhikoolis eesti keele taseme otsustavaks tõstmiseks. Haridusministeerium on esitlenud meetmete paketti, mis hõlmavad nii õppekavaarendust, uusi õppematerjale, õpetajate koolitamist kui ka mitteformaalset keeleõpet. Paketi kogumaksumus aastatel 2015-2020 on ligi 11 miljonit eurot.

3) Suurendada koolijuhi vastutust nii hariduse kvaliteedi kui ka eesti keele oskuse saavutamisel. Võimaldada koolijuhil teha pedagoogilisi valikuid, milliseid aineid õpetatakse eesti, millised vene keeles, et tagada hariduse kvaliteet ning eesti keele oskus. Samas viia sisse riiklik koolijuhtide hindamise süsteem, tagades seeläbi püstitatud eesmärkide saavutamine. Teisisõnu, nõuame koolijuhilt paremaid tulemusi, aga ärme kirjuta talle poliitilisi aineõppe protsente ette.

Just seda pean ma silmas, öeldes, et vene kooli problemaatikaga on hakatud tegelema valest otsast. Me peame lõpuks lahendama ära keeleoskuse probleemi põhikoolis, millega koos laheneb ka probleem gümnaasiumis. Formaalne protsendinõue tuleb asendada koolide suhtes suurema nõudlikkusega eesti keele tulemuste saavutamise osas. Eesmärgiks on ju keeleoskus, mitte protsent. 

Just selliselt toimides tagame venekeelsetele noortele parema keeleoskus ja parema haridus. Käärime käised üles ja hakkame päriselt eesmärgi nimel tööle!