DELFI UKRAINAS: Sõdur: olukord on sünge, aga meie pataljonis on meeleolu võitluslik
Viimastel päevadel algavad uudistesaated Ukraina telekanalites reeglina ülevaadetega sündmustest rindel riigi idaosas, kus räägitakse kasvanud ohust. Paljud usuvad, et vastane valmistub pealetungiks.
Olukorra tõsidust tunnistab suurem osa riigi ja pealinna elanikest. Paljud usuvad, et sõda Venemaaga ei lõpe niipea. Eelmisel neljapäeval avaldas oma nägemuse sündmuste arengu kohta Ukraina rahvusliku julgeoleku ja kaitsenõukogu sekretär Oleksandr Turtšõnov, kes usub, et ei ole välistatud Vene armee laiaulatuslik pealetung või pikaaegne konflikt, mis on suunatud Ukraina majanduslikule, sõjalisele ja psühholoogilisele nõrgestamisele eesmärgiga purustada tema riiklus.
Štšastjast evakueeritakse inimesi
Delfi korrespondendil õnnestus telefoni teel suhelda tuttavatega pataljonist Aidar, mis paikneb Štšastja linnas 20 kilomeetri kaugusel Luganskist. Seal jätkub tulistamine. „Milline on olukord? Kogu öö tulistati. Suurtükkidest, Gradidest, miinipildujatest,“ rääkis 52-aastane sõdur Nikolai Šepelev. „Olukord on sünge. Inimesed jooksevad. Aga meil pataljonis on meeleolu võitluslik. Kaitseme tulevikus ja kaitseme praegu oma maad,“ ütles Luganskist pärit mees.
Vene armeed uskuda ei tohi
Seda ütles eelmisel kolmapäeval pressikonverentsil Kiievis üks pataljoni Donbass ülematest Tarass Kostantšuk. Raskete lahingute ajal, kui langes palju Ukraina sõjaväelasi ja paljud sattusid piiramisrõngasse või vangi, saadi kinnitus: Vene komandöride lubadused ei tähenda mitte midagi.
Alguses lubasid nad luua koridori, mida mööda pidi ilma igasuguste takistusteta välja lastama ümber piiratud ukrainlased. Lubadusest kinni ei peetud – avati tuli ja paljud ukrainlased hukkusid. Teine kord anti lubadus mitte anda vangi võetud ukrainlasi niinimetatud separatistide kätte, aga ka seda Vene komandörid ei pidanud.
„Vene ohvitsere ei tohi uskuda, nad on närukaelad ja lobamokad!“ teatas Kostantšuk, kes ise sai lahingutes haavata. Ta juhtis 70 mehest koosnenud gruppi, mis sattus vaenlase tagalasse ja pidas kolm päeva lahingut.
Soomustatud maasturi meeskond
Pikk 50-aastane Sergei, hüüdnimega Tjozka (Nimekaim) juhib viiest mehest koosnevat meeskonda, mis võtab lahingutest osa soomustatud maasturiga. Neljaukseline kastiga maastur on varustatud 7,62-millimeetrise kuulipildujaga ja metallplaatidega hästi kaitstud. Sõditud on edukalt, suvel vabastati separatistidest mitu linna ja küla.
„Me oleme kõik vabatahtlikud. Pole ühtki professionaalset sõjaväelast ja me tulime ka esimestena. Osaleme puhastamistes, armee katab meid tankide ja soomukitega,“ rääkis Sergei. Omal ajal oli ta transpordiettevõtte direktor, hiljem juhtis ehitusfirmasid, viimased kaks aastat oli aga jahimajandi direktor. Ta räägib uhkusega, et oli laskmises meistersportlane. 19. augustil sai ta Ilovaiski all miinipildujast haavata ja üht kildu pole siiani välja võetud, sest see on liiga keeruline.
Tema kaasvõitleja Igor, hüüdnimega Broker, veetis pärast Ilovaiskit terve kuu vastase hõivatud territooriumil. Neljakesi koos teiste Ukraina sõduritega hiilisid nad öösiti separatistide valvepostidest mööda. Sattusid tule alla ja ühe posti isegi hävitasid. Hiljem läksid lahku ja Igor jäi üksi.
Ta varjas end mingi küla lähedal. Seal oli palju Vene armee sõdureid. Ükskord hommikul kohtas ta teel meest jalgrattaga. Ähvardas teda. Mees andis talle juua ja viis õhtul enda juurde koju. Igor ei saanud külast lahkuda, sest seal oli palju separatiste ja kohalikke politseinikke, kohalikud elanikud on aga ära hirmutatud: neile on antud karm käsk teatada kõigist võõrastest. Interneti teel võttis Igor ühendust oma pataljoniga. Toimus salajane operatsioon ning ta viidi elusa ja tervena omade poolele.
Igori sõnul aitasid tal füüsilist koormust taluda tegelemine idamaiste võitlusviisidega ja jõusaali külastamine. „Ma olen 49-aastane, aga tuleb välja, et püssirohi on veel kuiv,“ ütles Igor.
Sergei kinnitas, et kuni Vene agressioonini valitses Ukrainas kõigis valdkondades sallivus: igaüks võis rääkida vene keeles või ukraina keeles, käia millises kirikus soovis.“Meie jaoks polnud vahet. Võibolla käivad siin nüüd suuremad geopoliitilised mängud, aga meie kannatusel on piirid. Ukraina jagamatus ei ole kõne all,“ ütles Sergei.
