Saudi Araabia lahkunud kuningas Abdullah oli ettevaatlik reformija

Arvatavasti 1924. aastal sündinud Saudi Araabia kuningas Abdullah bin Abdulaziz valitses riiki ametlikult alates 2006. aastast, kuid de facto regendina juba kümme aastat enne seda. Ta jättis maha ettevaatlike sotsiaalsete ja majanduslike reformide pärandi.

Et Abdullah elas kauem kahest määratud troonipärijast, poolvendadest Sultanist ja Nayefist, saab tema järglaseks kroonprints Salman, vahendab Reuters.

Uus kuningas jääb arvatavasti kindlaks Abdullahi jõupingutustele veenda konservatiivseid vaimulikke nõustuma ettevaatlike muudatustega, mille eesmärk on lepitada islamitraditsioone tänapäevase majanduse vajadustega.

Kuningas Abdullah sündis oma isa, kuningas Abdulaziz ibn Saudi õukonnas 1924. aastal. Pealinn Ar-Riyad oli sel ajal veel pisike oaasilinnake keset vaest, aga kiiresti kasvavat kuningriiki.

Ajaks, kui Abdullah 1995. aastal de facto regendiks sai, kui tema eelkäija kuningas Fahd insuldi läbi elas, oli ta välisdiplomaatidele tuntud vaga ja konservatiivse mehena, kellel olid tugevad sidemed kuningriidi beduiinihõimudega.

Selle maine purustas peagi tollase kroonprintsi reformimisind. Ta püüdis liberaliseerida majandust, et stimuleerida erasektori kasvu.

Mõningaid liberaalseid saude pani aga pettuma Abdullahi reageering araabia kevadele: karmid julgeolekumeetmed riigi sees, populistlikud majanduslikud meetmed ja radikaalne välispoliitika.

Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, kus 19 lennukikaaperdajast 15 olid saudid, ning Al-Qaida läänlastevastast pommikampaaniat kuningriigis, ründas Abdullah konservatiivset vaimulikkonda, kes oli levitanud koolides ja mošeedes sallimatut islamistlikku sõnumit.

Reformid olid aeglased ja vaid osaliselt edukad, kuid need pöörasid Saudi Araabia poliitika dünaamika järk-järguliste muutuste teele ning muutsid Abdullahi üha noorenevas ühiskonnas populaarseks juhiks (60 protsenti saudidest on nooremad kui 30-aastased).

Kuningriigi poliitilise süsteemi jättis Abdullah aga maha suuresti puutumatuna.

Lisaks vähe tegelikku võimu omavate linnavolikogude valimiste sisseseadmisele oli Abdullahi ainus suurem poliitiline reform valitseva perekonna nõukogu moodustamine troonipärimise korrapärasemaks muutmiseks.

Abdullah oli kindlalt vastu demokraatiameelsetele meeleavaldustele naaberriikides araabia kevade ajal, kartes, et vanade liitlaste kukkumine võib tekitada võimalusi regionaalsele rivaalile Iraanile ja Al-Qaidale.

Abdullahi käsk kulutada 110 miljardit dollarit uutele eluasemetele ja töökohtade loomisele aitasid ära hoida märkimisväärsed demokraatiameelsed rahutused kodumaal.

Kuningas jäi isegi demokraatiameelsete saudide hulgas populaarseks, mille põhjus oli kriitikute sõnul valitsuse helde rahajagamine ajalooliselt suurte naftatulude perioodil.

Abdullahile meeldis veeta aega kõrbelaagris, erinevalt enamikust saudi printsidest, kes veedavad suved Vahemere-äärsetes paleedes.

Ühe esimese asjana kuningana piiras Abdullah kuningliku perekonna kulutusi, nõudes, et printsid hakkaksid ise kinni maksma oma telefoniarveid ja lennukipileteid.

Abdullah püüdis veidike parandada ka naiste olukorda oma ultrakonservatiivses kuningriigis, üritades pakkuda neile paremat haridust ja töövõimalusi. Samuti lubas Abdullah, et naised võivad osa võtta 2015. aasta kohalikest valimistest.

Veel lubas Abdullah, et naised valitakse ka uude šuuranõukokku, mis on valitsusele seaduste kohta nõu andev kogu.

Naistel on aga endiselt keelatud autojuhtimine ning nad peavad saama meessoost eestkostja loa töötamiseks, välismaale reisimiseks, pangaarve avamiseks või näiteks mõnedel juhtudel meditsiinilisteks operatsioonideks.

Viimastel aastatel oli Abdullahi välispoliitika üha rohkem keskendunud šiiitliku Iraani mõjuvõimu mahasurumisele Lähis-Idas. See poliitika saavutas haripunkti 2011. aasta märtsis, kui Saudi Araabia saatis väed Bahreini, et toetada selle riigi sunniitlikku monarhiat šiiitliku enamuse ülestõusu vastu.

Ar-Riyad kartis, et USA sissetung Iraaki 2003. aastal muutis jõudude tasakaalu regioonis ja andis Iraanile suurema mõju Beirutist kuni Bagdadini.

WikiLeaksi avaldatud 2009. aasta diplomaatilises telegrammis tsiteeritakse kuningas Abdullahi korduvalt õhutamas USA-d Iraani ründama ja „maol pead maha lõikama“.