Vahur Koorits: Chiesa ei tule mitte välja saata, vaid talt tuleb honorar ära võtta
Eesti riik on Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse vastu võideldes juba mõnda aega ja üsna kehvade tulemustega kasutanud viisapoliitikat. Venemaalt tulnud ebameeldivaid inimesi ei lasta sisse, detsembris saadeti riigist välja ka Itaalia päritolu provokaator Giulietto Chiesa. Sellest tekkis juba suuremat sorti skandaal, Eesti sai Itaalias hulga ebameeldivat tähelepanu.
Mõned aastad varem avastas Eesti, et Schengeni tsooni kuuludes saame me panna ebameeldivaid inimesi Schengeni viisakeelu alla. See tundus toreda viisina venelastele kätte maksta, aga tegelikult Eesti kuritarvitas Schengeni reegleid ja selle eest saime jällegi negatiivset tagasisidet, mistõttu sellest on vist otsustatud loobuda. Vähemalt pole enam kuulda, et Eesti oleks mingeid vene poliitikuid keelu alla pannud.
Tunnistagem, viisakeeldude poliitika ei tööta. Me ei saa vastikuid inimesi lõputult välja saata. Kui ikka üks asi ei tööta, siis tuleb see asendada. Viisakeeldudest palju efektiivsem on Venemaa mõjutustegevuse rahakraani kinnikeeramine.
Ei Chiesa ega enamik kohalikke vene aktiviste pole isetud idealistid. Delfi avaldas kuu aega tagasi toreda artikli sellest, kui head elu Chiesa Moskvas elades venelaste raha eest endale lubada sai. Arvatavasti makstakse talle ka tänase esinemise eest hästi. Kui raha enam ei tule, siis võib vabalt juhtuda, et Chiesa ei tunne enam kuigi suurt huvi Eestis esinemise vastu.
Raha motiveerib
Vene eriteenistused õlitavad oma mõjutustegevust Eestis suurte summadega. Kapo on oma aastaraamatutes kirjutanud, kuidas raha Eestisse kohalikele vene aktivistidele suunatakse ja kuidas nood omakorda osa rahast kohe tagasi Venemaale otsustajatele veeretavad, sest kõik tahavad suurest rahast oma tükki. Tõsi, enamik neist suhtub Eesti riiki varjamatu pahameelega, aga just raha paneb tegutsema need, kes muidu istuks kodus ja kiruks köögis.
Lahendus Venemaa mõjutustegevuse takistamiseks on seega lihtne - selle rahastamine tuleb kinni panna. Täielikult on seda muidugi võimatu sulgeda, aga selle saab teha nii raskeks, kui võimalik, et Venemaa mõjutustegevuses osalemine poleks hõlptulu teenimise vahendiks.
Venemaa mõjutustegevuse ohtlikkust ei tasu alahinnata. Ukrainas toimunu oli paljuski võimalik just seetõttu, et aastate jooksul oli Venemaa sisse töötanud agentuuri, kus oli nii salajasi kaastöötajaid kui mõjuagente, kelle seast oli õigel hetkel kohe võimalik välja võluda oma “vabariikide” ministreid, relvajõudude juhatajaid ja lihtsalt kaasaaitajaid. Ebameeldivate välismaalaste eemalhoidmine selle ohu vastu ei aita, aga rahastamise peatamine aitab küll.
Rahakraanide kinnikeeramise eeskujuks võiksid olla läänes kehtestatud terrorismi rahastamise vastased reeglid. Venemaa agressioon on eesti rahva püsimisele palju suurem oht kui terrorism on lääne riikidele. Eestil on mitte lihtsalt õigus, vaid ka kohustus end kaitsta.
Kui veel kevadel oli hirm, et mida lääneriigid meist arvavad, kui me midagi teeme, siis praegu peaks see kadunud olema. Venemaa mõjutustegevust näevad tõsise ohuna peaaegu kõik.
Rahakraanide kinnikeeramine vähendab ka muret põhiõiguste kaitse osas. Inimeste sissesõidu keelamine, et nad ei saaks oma mõtteid väljendada, tekitab alati sõnavabaduse seisukohalt küsimusi. Sõnavabadus on inimõigus, aga Venemaalt raha saamine seda ei ole.
