Taavi Minnik: kas Venemaa alustab 2015. aastal suurt sõda?
Lääne meedias on viimasel ajal palju spekuleeritud suure sõja puhkemise üle Euroopas. Muuhulgas hoiatas selle eest jaanuaris Der Spiegelile antud intervjuus Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov. Ta süüdistas ida-lääne vastasseisus Ameerikat, mis on Külma sõja järel Venemaad korduvalt „tüssanud", „nurka ajanud" ja „ümber piiranud".
Nagu armastab öelda Kremli kontrollitava meedia „käilakuju" Jevgeni Kisseljov -„впрочем ничего нового". Need kes jälgivad Pervõi Kanal-i ja teisi vene telekanaleid, on kuulnud 2014. aasta vältel lakkamatult fraase a la „meid on ümber piiratud" või „meile on kallale tungitud". Eksperdid on avaldanud muret ka selle üle, et tulevikus võib toimuda Venemaa agressioon Baltikumi või Gruusia suunal. Hiljuti avaldas Leedu kaitseministeerium sajaleheküljelise käsiraamatu „Kuidas tegutseda sõjaaja eriolukordades ja -juhtumite korral", mis õpetab kodanikke käituma naaberriigi sissetungi puhul.
On tõenäoline, et Venemaa jätkab 2015. aastal agressiooni ja „vene maailma projekti" Ukraina suunal. Lähitulevikus võidakse ähvardada ka Valgevenet, mille isepäise liidri Aleksandr Lukašenkaga on Putini juhitaval Venemaal olnud ikka ja jälle võrdlemisi keerulised suhted. Viimasel ajal on Venemaa meedias kuulda olnud vene keele ahistamisest muidu igati venekeelses Valgevenes ning koguni valgevene fašismist.
Palju pingeid on algusest peale olnud ka kahe diktaatori omavahelistes suhetes. Putini võimuletulek „tõmbas" kriipsu peale Lukašenka ambitsioonile tõusta Jeltsini järglaseks 1999. aastal ellu astuma pidanud Vene-Valgevene ühisriigi eesotsas.
Viimased nädalad on toonud uudiseid sõjategevuse ägenemisest Ida-Ukrainas, kus Kreml, diplomaatilisel maastikul edu saavutamata, on järjekordselt teinud panused sõjalisele jõule. Hetkel paistab Ukrainas mäng käivat sellele, kelle sõda esimesena välja kurnab ning kelle majandus esimesena üles ütleb. Ukraina liidritele on viimasel ajal optimismi lisanud Venemaa majandusraskused, kuid ei maksa unustada, et ukrainlased elavad suuresti välisabist. Irooniline on seegi, et Euroopa raha eest ostab Ukraina Venemaalt maagaasi ning seda raha kasutab Venemaa Ida-Ukrainas sõdimiseks.
Käimasoleva pealetungi taga on Putini soov parandada oma positsioone Ukraina teemal peetavatel läbirääkimistel. Aga kas Venemaa võib alustada lähiajal sõda Ukrainas? Kahtlemata see võimalus eksisteerib. Samamoodi on võimalik, et Putini-Venemaa tegelikud rahalised reservid on ülesblufitud ning raha lõppemine sunnib neid kiirustama.
Putin vajab kodupubliku jaoks ka uusi välispoliitilisi võite, et nende abil juhtida tähelepanu kõrvale riigisisestelt probleemidelt. Ei maksa unustada, et despootidele ning diktaatoritele on sõjad läbi aegade tähendanud eelkõige au ja kuulsust. Lisaks on Venemaa elanikkonnast suur osa valmis taluma sõjas toodavaid ohvreid ja seda nii majanduslikus kui ka inimkaotuste mõttes.
Ohvrimeelsuse põhjus on mõistagi režiimi kontrollitavas meedias ning pidevalt korratavates fraasides „meid on ümber piiratud", „meile on kallale tungitud" ning „ameeriklased koputavad varsti uksele". Aga olgem ausad - sõda tähendab ebademokraatlikus režiimis lihtsalt elanikkonna fakti ette seadmist.
Nendel põhjustel - reservide lõppemine, läbirääkimistel parema positsiooni saamine, venelaste valmidus ohvreid tuua ning riigi sõltumine ühe mehe suvast - võimegi olla tunnistajaks sõjategevuse eskaleerumisele Ukrainas. Sellele agressioonile ei panda piiri enne, kui läänemaailm on valmis agressorit taltsutama, mitte pead liiva alla peitma.
Kui Lääs jääb 1938. aasta vaimus täielikult passiivseks ning ei tee midagi peale „muretsemise" ning „punaste joonte tõmbamise" ning Putini-Venemaa majandusmullist õhk välja ei jookse, oleks prognoos järgmine. Ukraina majandus kurnatakse välja, riik föderaliseeritakse, „rahvavabariikide" juhtkonnad „legaliseeritakse" Donbassi esindajateks ning Valgevenes vahetub president. Lukašenka asendatakse soovitatavalt KGB-GRU taustaga, avalikkuse ees nõukogude pärandit ja õigeusku väärtustava, tulise „vene maailma" poolehoidjaga, kes soojendab üles peale 1999. aastat soiku jäänud Vene-Valgevene ühisriigi idee. Kulminatsioonina pöördub Valgevene juubelduste saatel „koju" - täpselt sama moodi nagu Krimm möödunud aastal.
