Sõbranna rääkis Süüriasse läinud eestimaalase lapsepõlvest: ta oli päikesepoiss, muudkui naeratas
Jevgenial on oma kunagise naabripoisi kohta rääkida ainult head. "Ta oli päikesepoiss, alati naeratav. Ausalt öeldes neid viimaseid uudiseid tema kohta lugedes olin väga üllatunud. Isegi pettunud," tunnistas naine vene Delfile.
Jevgenia sõnul olid nad sõbrad umbes 6. kuni 12. eluaastani. "Me elasime samas majas Läänemere teel, aga siis me kolisime mujale ja tihedam läbikäimine sai otsa."
Sazankovide pere elas tavalist elu, aga välimuse poolest paistsid Ivan ja tema vend Paša silma. "Nad olid huvitava idamaise välimusega, tumeda nahaga, tegid alati sporti. Paša mängis jalgpalli, käis Paldiski maanteel spordikoolis. Vanja tegeles võitlusspordiga, aga ta ei kakelnud, oli vaoshoitud," rääkis Jevgenia.
"Hoovis polnud Ivan liider, kuid alati valmis teisi aitama. Nõukogude ajal ja 90ndatel oli kombeks, kui vanemaid polnud kodus, karjuda akende all. "Vanja, viska juua!" Ja tema viskaski aknast veepudeli."
"Kui ma sain 12-aastaseks, siis me kolisime mujale. Oma naabritüdrukutega jäin edasi suhtlema, aga Vanjaga side katkes. Küsisin ikka oma sõbrannadelt, et kuidas Vanjal läheb. Jutud käisid, et ta sattus halba seltskonda, et on pätiks hakanud. Seda oli raske uskuda. Mõne aasta pärast hakkas temast tulema häid uudiseid. Ja veel hiljem sain teada, et tal oli sündinud tütar. Mõtlesin, et tore, vanad kuulujutud osutusid valeks," rääkis Jevgenia, kes suhtles Ivaniga viimati umbes poolteist aastat tagasi Facebookis.
Toona uuris Ivan Jevgenialt, kes oli otsapidi tegev poliitikas, et kuidas saaks oma lapsele lasteaiakohta. Kirilova rääkis, et praegu järeldab ta, et ju oli Ivanil siis ikka plaan Eestisse elama jääda.
Läbi sotsiaalvõrgustiku saingi teada, et ta oli oma slaavi nime muutnud moslemi omaks. "See ei üllatanud mind. Esiteks, ma teadsin, et ta tegeles idamaiste võitluskunstidega. Teiseks ma arvan, et on normaalne, kui täiskasvanud inimene vahetab usku. Pealegi ma ei näe islamis midagi halba. Muidugi ma märkasin Facebookist, et ta võtab uut usku tõsiselt, ent tema sissekannetes polnud agressiivsust."
Jevgenial meenub lapsepõlvast ka üks Ivaniga seotud naljakas lugu. Mäletan, et talle ja vennale kingiti bokserikutsikas. Me olime nii 7-8-aastased. Vanemad olid tööl ja me otsustasime Kadriorgu koeraga jalutama minna. Panime ennast uhkelt riidesse, minul oli Hiina kleit ja kontsaga lakk-kingad. Vanka oli ka uhkelt riides," meenutab Jevgenia. Siis me olime nii hakkamist täis, et sõitsime bussiga Kadriorgu. Ma ei tea, kaua me seal olime, aga meid otsiti politseiga taga juba. Mu kleit oli kortsus, kingad katki, koer oli surmani väsinud. Kui me tagasi tulime, ootas meid hoovitäis rahvast."
Seda, et Ivan, nüüdseks Abdurrahman, Süüriasse siirdus, on Jevgenial raske uskuda. Loodetavasti on temal ja ta perel kõik hästi. Kahju, et ta ei leidnud ennast Eestis, kuid nagu öeldakse, igaüks valib ise oma tee."
Abdurrahman Azan on teadaolevalt esimene Eestist pärit võitleja Süüria terroristlike pühasõdalaste rivis, selgus Eesti Päevalehe ja ETV telesaate „Pealtnägija” ühisest uurimusest.
Sazanakov võttis islamiusu omaks mõned aastad tagasi ning kolis pooleteise aasta eest oma isale ja emalegi ütlemata Süüriasse. Mõned kuud hiljem järgnes talle ka abikaasa Lolita koos lastega. Ehkki kasvava radikaalsuse poolest torkas ta sõpradele silma veel Eestis elades, astus ta paljudele ootamatu sammu eelmise nädala esmaspäeval, avaldades Facebookis foto, kus hoiab õlal tankitõrjerelva RPG.
