Loone Ots: Üksikvanema elatisfond on hädavajalik
Eurostati andmeil on Eesti üksikvanemate arvult Euroopa riikide seas teisel kohal. Üksikvanemaga peres kasvab iga neljas laps. Olukord oli sama juba 15 aastat tagasi, kusjuures eesti ja mitte-eesti peresid on pea võrdselt. Nii on üksikvanemlus meie elu paratamatu osa.
Jättes kõrvale põhjused, meenutame, et selliste perede laste arengut piirab lisaks ühe vanema puudumisele ka rahanappus. Üksikvanemalt, kellest 90% on üksikemad, nõuab töö ja pereelu sobitamine palju vaeva. Viiendik sellistest emadest jääb tööta. Kui isa endisest perest ei hooli, on nii ema kui laps(ed) mõistetud süvavaesusse.
Neid ja veidi õnnelikumaid, vaesuse piiril võbelevaid lapsi, saakski loodav elatisfond aidata. Riik kannaks hoolt nende eest, kel abi kohe vaja, ning võtaks pahatahtliku vanema leidmise ja temalt raha väljamõistmise senisest rohkem enda asjaks. Abi saaks nii need, kelle elatise tagab kohtuotsus, kui ka need, kel seda veel pole, suhted aga sunnivad lahus elama.
Nimelt on kolmandik üksikvanemaga peresid lahutatud, aga 15% elab veel seaduslikult koos. Just nende poolperede laste puhul on laste olukord tihti kehv. Näiteks survestab isa lastega lahku kolinud ema koju naasma, kinnitades, et sel juhul saavad nad kõik vajaliku, muidu aga mitte midagi. Teised pereliikmed ja tuttavad asuvad sageli enesekehtestaja poolele.
Ema, kelle võib olla lahkumiseks väga kaalukaid põhjusi, jääb kogukonna silmis egoistiks, kes sunnib lapsi virelema. Vägivaldse isaga kodus oleks aga ohus laste füüsiline ja vaimne heaolu, lihtsamalt öeldes tervis ja rõõm.
Teine näide. Töövõime kaotanud isa kasvatab kaht last, kelle ema on kodust lahkunud teadmata suunas. Ametlikult ollakse ikka veel abielus. Kuni selgub, kas ema on elus ja kas ta koju naaseb, on pere põhiülalpidamine isa kohus, aga vahendid selleks piiratud. Kannatavad taas lapsed.
Kui lahus elav vanem ei soovi maksta lastele elatist, tuleb kehtiva abielu puhul lahus elamist esiteks tõestada. Seni puudub kindlus, kas lapsed ikka saavad süüa. Lahendus on turvakodu, mis tegelikult maksab maksumaksjale rohkem kui elatisfondi suunatud raha. Lisaks kurdavad liigagi paljud naised, et lahkuks vägivaldsest ja/või joomarist mehest kohemaid, kui oleks kindlus, et lapsed nälga ei jää. Laste hüve nimel talutakse alandamist ja kas või peksu.
Kui riik võtaks elatisfondi kaudu lapse elatise ajutiselt, kuid kiirelt ja võimalikult väikese bürokraatiaga enda kanda, tagaksime rohkem kui kümnele tuhandele lapsele (maksmisest viilijaid on statistika järgi 9000, neil võib olla mitu last) helgema lapsepõlve, nende kasvatajatele aga turvatunde.
Bürokraatia tähendab praegusel juhul, et 16. kuupäeval esitatud avalduse alusel saab vanem lapsele määratud raha kätte ülejärgmisel kuul. Halval juhul tuleb emal otsida laenu, mille saamine pole kindel. Vanema mure peegeldub lapsel nagu iga kodune pinge. See tuleks välistada. Nagu ka tõik, et raha välisriigi kontole kandes arvatakse lapsele määratust maha ülekandetasud. Need peab maksma elatisvõlglane, lapsele mõeldu peab temani jõudma täies mahus.
Elatisfondi loomine ei välista teisi lapse heaolule suunatud meetmeid. Tõstes esimese ja teise lapse toetust võrdselt kolmandale lapsele määratuga, saaks last üksi kasvatajad suurt abi. Parendades lastega üksikvanema võimalusi töötada paindliku tööajaga, võidaks kogu ühiskond.
Laste vaesust on seni vaadeldud pigem täiskasvanute kõrguselt. Fondi olemasolu jätakski elatise nõudmise täiskasvanute asjaks. Elatis hakkaks lapse heaks tööle kohe, kui selleks vajadus tekib. See välistaks võimaluse, et väike inimene suurte tahtel nälga jääb.
