Einar Eiland: olukord hakkab meenutama lähiajalugu, mil Pagari tänaval köeti ahjusid dokumentidega

Meie riigis toimuv meenutab aina rohkem Charlie Hebdo tulistamist Prantsusmaal. Kui sealne kuritegu oli suunatud konkreetse ajalehetoimetuse hävitamisele, siis meil on hakatud hävitama algallikaid, mille alusel riigis toimuvat olukorda hinnata või riigis toimuvatest protsessidest aru saada.

Riigikogu salvestiste hävitamine, Riigikogu elamislubade uurimiskomisjoni materjalide varjamine, VEB fondi uurimiskomisjoni materjalide hävitamine ja VEB fondi teemat uurinud inimeste salapärane surm ei saa olla juhus vaid kindlate tegevuste korrapärane jada. Kindlasti leiab ka rea niinimetatud tugitegevusi, mis olukorda kinnitavad, aga nende väljatoomine on juba kohaliku ajakirjanduse rida.

Külma sõja ajal nimetati sellist olukorda madala intensiivsusega konfliktiks. See on lahingutegevus, mis on oma mõõtmetelt madalamal tasemel kui täismõõtmetes sõjaline lahing moodsate armeede vahel. See aga ei tähenda, et sellise sõja pidajad on sõjaliste eesmärkide saavutamisel vähem aktiivsed. Madala intensiivsusega konflikt toetab riigi poliitilisi, majanduslikke ja informatiivseid tegevusi.

Kogu seda tegevust toetavad ka pettemanöövrid, sealhulgas sõjaväelised manöövrid, millega näidatakse võimu, kuid mis võivad minna üle agressiooniks naaberriikide vastu. Oluliseks muutub separatismi, partisanitegevuse ja terrorismi vastane võitlus nii rindejoonel kui ka ajakirjanduses. Kõik see iseloomustab USA doktriini järgi madala intensiivsusega konflikte.

Just see panebki NATO lennukid valimisreklaamis üle ministri pea lendama, kuid tekitab samal ajal küsimuse, et kelle vastu siis sõda peetakse.

Charlie Hebdo vastu kasutati "surmarühma", mille eesmärk oli tekitada vastasleeris võimalikult palju kahju. Eestis on sama eesmärgi saavutamiseks rakendatud psühholoogilisi operatsioone, kusjuures ohvriks on ühiskond ja rünnaku läbiviijaks võim.

Siinkohal kinnitavad jätkuvad evakuatsioonimahud ja varemeteväljade suurenemine meie äärealadel sõjategevuse äärmiselt suurt aktiivsust. Sõjategevuse efektiivsus sõltub sellest, kui hästi osatakse sõjategevust varjata ning luua illusioon, et tegemist on paratamatusega ja nii see peabki olema.

Kuna võim ise hakkab tajuma oma kuritegevuse olemust ja ulatust, siis nagu kurjategijad ikka, üritab ta kõigi kättesaadavate vahenditega oma tegevuse jälgi varjata. On loogiline, et jõutakse kuritegude varjamise faasist kuritegevust tõendavate materjalide hävitamise faasi.

Samasugust olukorda mäletame oma lähiajaloost, kui Pagari tänava ja parteikomiteede ahjusid köeti dokumentidega. Nõnda on toiminud võim läbi ajaloo, et enda vägivaldset olemust õigustada.