Üksikema pihtimus: ma ei taha oma lapse isalt mitte midagi! Hoidku meist eemale
Terve see nädal on räägitud meedias elatisraha teemal. Üks asi on muidugi Viktor Vassiljevi idiootne jutt naiste steriliseerimisest, tõsisem pool, et naised ei saa elatisraha kätte. Ka mina ei saa oma tütre isalt elatusraha, aga ma ei tahagi seda. Võib imelikult kõlada, aga ma ei taha, et ta kunagi meie ellu kuuluks. Parem on kõik sidemed katkestada ja eluga edasi minna.
Meie ühine tütar on praegu 10aastane. Käib Tallinnas koolis, kõrvalt õpib muusikakoolis viiulit ning käib kord nädalas karates. Ta ilmselt ei mäletagi eriti oma isa. Läksime lahku, kui tütar oli kolmeaastane. Eks alguses oli kõik siiski ilus. Kohtusime Markiga ülikooli viimasel kursusel ja arvasin naiivselt, et olen oma ideaalse mehe leidnud. Ostsime kodu, peagi jäin rasedaks. Kui Emily sündis, tundsin, et nüüd on elu täiuslik. Alles veidi hiljem võtsin roosad prillid eest. Kui mina tütrega kodus istusin, käis tema sõpradega väljas, laaberdas ringi. Kuulsin tuttavate käest pidevalt jutte: oi, nägime Marki jälle eile Nimeta baaris või mõnes klubis. Ükskord avastasin isegi ühest seltskonnaportaali galeriist mõned pildid, kus ta paari 20aastase tüdrukuga kudrutas.
Kõige sellega kaasnes see, et ta hakkas jooma ja pidutsemise peale kulus märgatav osa palgast. Mina olin kodus, mul polnud enne ka väga suur palk, seega oli emapalk küllaltki väike. Sõltusin täiesti Markist, aga mulle tundus, et tema sellest ei hoolinud. Vaevu suutsime korteri eest üüri ära tasuda. Mingi hetk märkasin, et kuskilt tekkis siiski raha juurde. Ta ostis endale uue auto ja hellitas isegi mind — saatis kuskile SPAsse, kuni tema ema meie tütart hoidis. Ta hakkas heldelt raha jagama, kuid mitte selleks, et me midagi koos teeks. Üritasin talt uurida, kuidas saab virelev väikeettevõtja ühtäkki nii palju teenida, kuid ta vaid muheles kavalalt.
Olin koos luuserist suliga
Peagi selgus, et ta vahendas mingeid autode varuosi Saksamaale ja kogu see äri oli kahtlane. Viiliti maksuameti nõuetest kõrvale ja viimaks pidi ta isegi politseile aru andma. Õnneks lõppes asi mõnede trahvidega ja kriminaalkorras teda süüdi ei mõistetud. See veel puuduks, et mu mees on ametlikult kurjategija. Siiski piisas sellest kõigest, et ma ta maha jätaks. Selleks ajaks oli ta mind purjuspäi paar korda löönud ja korduvalt praalinud, kui äge tibi tal kõrvalt on. Pidi voodis parem olema ja kõvasti pringim kui mina. Pakkisin oma asjad — ega mul neid palju olnud, peamiselt oli vara tema oma — ja kõndisin tütrega minema. Esialgu elasime minu vanemate juures, aga sain siis normaalse töökoha, panin lapse lasteaeda ning elu hakkas paremaks minema. Vanemad toetasid muidugi väga palju, olen neile väga tänulik! Mark vahepeal üritas ühendust võtta, tuli ka purjuspäi ukse taga klohmima, aga peagi see lõppes. Ta kartis mu isa ja see mõjus.
Uut meest ei otsi
Ma olen eluga hakkama saanud. Me pole rikkad, aga sissetulek on siiski okei ja olen ka lisakohustusi võtnud. Meeste suhtes olen pelglikum kui varem, mul üks pikem suhe oli, aga see purunes umbes aasta eest. Pärast seda ei ole keegi pannud mind isegi mõtlema, et äkki võiks midagi enamat olla. Ma tahan, et mu tütre elu oleks stabiilne, ja eelmise kasuisa lahkumine mõjus talle raskelt. Oma isa ta praktiliselt ei mäleta, mida ikka kolmeaastaselt mäletada saad. Tütart on praegu alles kümme, me pole sellel teemal rääkinud. Kui ta pisut vanemaks saab, seisavad need vestlused ilmselt ees. Ma ei kavatse pead jaanalinnu kombel liiva alla peita, kuid südant puistama ja isa mainet heastama ka mitte. Ütlen ausalt, kuidas asjad on.
Võiksin minna kohtusse ja elatist nõuda, aga on sellel närvikulul mõtet? Ta ilmselt blokiks ega tahaks maksta, sõimaks mind halvaks emaks jne. Mis kõige hullem, ta oleks siis jälle osa meie elust. See summa pole seda väärt. Ma olen koos oma tütrega praegu õnnelik, miks seda rikkuda.
