HAMBUTU EESTI: Millised erakondade miljoneid neelavad hambaravilubadused on mõistlikud, millised populistlikud?
Tegelikult võib vist tõesti rõõmustada, et hambaravi on tõusnud suisa kaanepildiks paljudes kampaaniates ja see on erakondade programmides sees. Kelle programmist võiks enim kasu tõusta Eesti inimestele?
Muidugi on tervitatav, et suutervise teema – kahjuks küll ainult hambaaugud – on nii teravalt päevakorral.
Väherõõmustav on see, et meie valitud/valitav eliit, kes kirjutab meile ette igapäevaseadusi, ei taba tervise olemuslikku tulenemist loodusseadustest. Seadusandja ülesanne on luua (põhiseadusliku õigusena) kodanikele tervislikke valikuid võimaldav keskkond. Kuidas lubatav “rahasadu” inimeste tervisekäitumist parandab? Jääb mulje justkui kandideeriksid hambaarstid...
Kogu erakondade pakkumine on läinud aga ravile, ehk siis mõtlemine “hambaarst kui remondimees” kestab edasi. Ennetuseks ei luba keegi raha või vahendeid – see on ju jama? Reformil on sees umbmäärane lubadus "rahva teadlikkuse tõstmiseks", aga midagi konkreetset nad ju ei luba? (Näiteks pereõdede arvu suurendamine - nende roll on vastutada neile tööaja võimaldamine vms)?
Vastukaaluks on näiteks Haigekassa juhatus tabanud, et hambahaiguste ennetamisse tasub investeerida. Ja teevad hambaarstide liidule ka sel aastal ettepaneku vastav programm ellu viia. Avalik tänu ja kiitus neile!
Suur mure, mis eelmisel aastal kirjutatud sarjas "Hambutu Eesti" välja tuli, oli see, et meil puudub info pea iga kolmanda lapse kohta, kas ta käib arstil, sest vastutus lasub vanemal.
See mure on jõudnud Reformierakonna kavasse, kus on märge "arendada andmevahetust terviseinfosüsteemi kaudu, et tagada laste hõlmatus." Samas nn kohustust ei teki kellelegi hoolitseda, et laps arstile jõuaks. Kas laste hambaravile jõudmine on see koht, mis vajab kasvõi seadusemuutmist vms, et lapsed tõesti arsti juurde ka viidaks?
Terviseinfosüsteemi jutt kõlab muidugi ilusti, aga TIS muutub 1.juulist kohustuslikuks sõltumata sellest, kas Reformierakond valimised võidab. Ehk kõik need andmed pannakse liikuma nii ehk nii..
Eks siin on kaks varianti: piits või präänik. Valus piitsalaks on näiteks see, kui “vastutustundetu” lapsevanem tasub ärajäänud profülaktikavisiidi korral järgmise kalendriaasta jooksul lapse hambaraviarved ise. Selline asi lõpetaks ehk ka selle “tasuta” asjade saamise mitteväärtustamise.
Präänik võiks olla see kui premeerime iga-aastaselt profülaktilistel visiitidel käinud lapsi täisealiseks saamisel selle “tasuta” proaktiivse hambaravi jätkumisega veel aasta ja siis veel aasta jne. Muidugi peab siis juba täiskasvanud inimene ise oma tervise eest vastutama juhul, kui hambavaenulik käitumine on teda toonud restauratiivse ravi vajaduseni.
Selle piitsa-prääniku strateegia sõnum oleks kokkuvõttes ikkagi see, et tervis on meie endi kätes. Tervise säilitamine eeldab proaktiivset tegutsemist.
Ma ise tunnen, et nn lihtsad ettepanekud, mis sai meil "Hambutu Eesti sarjas” välja toodud, on jäänud nagu liiga kaugeks poliitikutele. Näiteks probleem, et lastel pole hambaharja, on jäänud poliitikutele võõraks. Et nagu ei usuta, kuidas Eestis elatakse. Aga peresid, kus jagatakse hambaharja, ei osteta lastele elementaarseid hügieenivahendeid - neid on ju jätkuvalt palju.
(Loe taustaks näiteks lugu: Pereõde: Eestis on kodusid, kus pole hambaharja, on rohkem kui me arvata oskame)
Jah, seda on raske ette kujutada, et kellelgi pole oma hambaharja. Aga praktikas ei jää see ju ostmata mitte kalli hinna, vaid väärtushinnagute nihke pärast.
Tegelikult oleks igati normaalne, kui vastsündinu pakike sisaldaks infovoldikut suutervisest ja vajalikku näpuharja beebi esimeste hammaste puhastamiseks. Ja aastase lapse pereõe visiidil võiks anda juba päris hambaharja koos hambasõbraliku käitumise infoga.
Lasteaeda jõudes võiks seal ees oodata juba hambahari ja samuti kooli minnes. Ja tähtsamaks kui see hambahari ja pasta tuleb pidada positiivse suuterviseinfo jagamist koos sellega.
IRL lubab rajada kriisiprogrammi neile, kel hambad täiesti tuksis.
See on kena, see on samuti õige asi, millega tegeleda. Aga see on nagu
tulekahju kustutamine, siis tõesti kui maja on juba leekides. Nagu
valest otsast probleemi lahendamine?
IRLi programm tundub kohati isegi kõige mõistlikum.
Lubatakse vähemalt lähtuda riigi rahalistest võimalustest. Kriisiprogrammi eesmärgiks on abstraktne “hammaste korrastamine”, aga peaks olema hambahaiguste tüsistustest lähtuvate (kõigile kalliks minevate) haiguspäevade ja tervishoiusüsteemile kallite (näiteks reanimatsiooni vajavate) tüsistuste ärahoidmine. Üldiselt olen nõus, et seda tulekahju on vaja kustutada ja kuidagi vajaduspõhiselt.
(IRL-i seisukoht on, et inimeste omavastutus on olnud õige,
ent kriisiprogrammiga peaks aitama neid, "kellel ei ole viimase 20 aasta
jooksul olnud piisavalt sissetulekuid oma hammaste eest hoolitsemiseks.
Programmi eesmärk on tagada hammaste korrastamine, lähtudes
kokkulepitud standarditest ja riigi rahalistest võimalustest.")
Tahad sa öelda midagi sotside lubaduse kohta luua hambaravibuss?
(Sotsiaaldemokraatidel on sees lubadus: hambaravi parema kättesaadavuse tagamiseks maapiirkondades paneme käiku hambaravibussi.)
See on asjatundmatu, populistlik idee. Esiteks ei jaksa ükski hambaravibuss paarikümne aasta jooksul kogunenud ääremaade hambahädalisi ära teenindada. Küsimus pole ju teenuse füüsilises kättesaamatuses, vaid teenuse ostujõu puudumises.
Teiseks on bussi soetamine ja ülalpidamine hüperkallis. Selle juures ilmnevad üsna varsti “pisiasjad” alates vajaliku kategooria juhiloast, elektrivarustusest kuni parkimiskoha ja korralise hoolduseni välja. Haigekassa hindas optimistlikult bussiteenuse lisakuluks 3-4 € visiidi kohta, tuletades selle mammograafiabussi kuludest. Aga sellisel juhul peaks ka see “hambabuss” sõitmagi mööda Eestit ja tegema hammastest ainult ülesvõtteid.
Hambaraviüksuse investeering on väga kallis. On üsna kindel, et hambaravibussi ei suuda keegi normaalseks teenuse osutamiseks vajalike instrumentide ja seadmetega juba ainuüksi ruumipuuduse tõttu varustada. Ja nende seadmete kasutamiseks ja aseptika nõuete täitmiseks pole korraliku kanalisatsiooni puudumise tõttu tingimusi. Pelgan, et ka Eestimaa auklikud teed ja miinuskraadidega talv ei mõju veesüsteemidele ja tundlikule elektroonikale hästi.
Personaliküsimus peale kõige. Töötingimuste puudumise tõttu pole mõtet bussis hambaarstiressurssi kulutada. Soomes näiteks vuravadki sarnaste bussidega kooli juurest järgmise ette proaktiivset ravi osutavad suuhügienistid. Mis on kahtlemata tore, aga meie riigile vist ülejõukäiv. Kui mingis meeltesegaduses siiski selline buss ostetakse, siis sobiks see näiteks lihtsama hammaste tervislikku seisundit hindava uuringu läbiviimiseks. Aga enne ostmist võiks seda prooviks näiteks lätlastelt rentida.
