Lugeja: minu esimene sõit Ansomäel lõppes seljalülimurru ja pika haiglaraviga
"Kuus aastat tagasi lõppes mu esimene ja viimane snowtubing'u sõit Ansomäel pärast esimest liugu seljalülimurru ja pika haiglaraviga," lausus Relika (30).
"Lumerõngas kaldus kohe alguses rajalt kõrvale puude poole, kuid õnneks sai edasi ikka mäest alla," meenutas Relika esimest ehmatust.
"Ma ei mäleta enam, miks me pidime jala raja kõrvalt üles tulema – kas tõstukeid ei olnud, olid need ainult suusatajatele vms –, igatahes üles kõndides libisesin, tuub liugles üksi mäest alla ning mina istukil selle järel."
"Järgmisel hetkel sõitis keegi mulle tagant selga. Ülevalt veel hõigati midagi, kuid enam ei jäänud reageerimisaega. Maas lamades mõtlesin veel, et kas tõesti nagu filmis, et ma ei tunne oma jalgu. Valu seljas oli kohutav."
Relika sõnul jõudis kiirabi kohale üsna kiiresti, umbes 15-20 minutiga, kuid see tundus terve igavikuna. "Eks ootaja aeg on ikka pikk. Nad ei pääsenud autoga alla, vaid tulid kanderaamiga jala läbi lume paarsada meetrit," meenutas ta.
"Tartus olin haiglas kuu aega ning pärast seda Haapsalu NRK-s paar kuud. Üldse veetsin seal päris kaua aega järgneva paari aasta jooksul. Haapsalus pääsesin ratastoolist välja, karkudega liikusin üle aasta," ütles Relika ja lisas, et päris terveks ja endiseks ei saa ta enam kunagi.
"Ansomäe keskuse töötajatelt mingit vabandust ma ei saanud. Suhtlesime ka advokaadiga ja palusime kohtuväliselt hüvitist, kuid sellega poldud nõus. Kohtutee polnud tol hetkel majanduslikult võimalik ning mul poleks olnud jaksu ka sellega tegeleda," lausus naine.
Oma last niisama lihtsalt lumerõngale ei luba
"Ilmselt pole olukord muutunud, et rajapiirdeid pole, tuubid kalduvad rajalt välja puudesse või inimestele otsa ja tehakse pikki ronge," imestas Relika.
"Sõitjat süüdistada tuubi halvas juhtimises küll ei tohiks, kuna minu arust on see suhteliselt juhitamatu, eriti sellisel kiirusel. Ainus võimalus ongi loota, et hoog enne pauku ise vaibub, või end lumerõngalt maha keerata. Kuigi suurel kiirusel võib ka nii kaela murda."
"Selline süütu asi nagu kelgutamine ei tohiks eluohtlik olla. Eriti, kuna mäel käivad lapsed ja kambas koos minnakse tihti hulljulgeks. Siis peaksidki instruktorid sekkuma. Ma pole kindel, kas ma oma last kunagi luban ükskõik missugusele mäele lumerõngaga sõitma."
"Ratastooli mina õnneks ei jäänud, kuid suusa- või jooksurajale mul ka enam asja pole," märkis Relika, et lumerõngaõnnetus jättis oma jälje. "Loodetavasti nüüd pärast surmaga lõppenud õnnetust tegeletakse rohkem turvalisusküsimustega."
Seda õnnetust mäletab ka Ansomäe suusakeskuse juhataja Aivar Kullamaa, kuid tema väitel ei tulnud õnnetusse sattunu üles raja kõrvalt, vaid raja pealt. "See juhtus raja peal," väitis ta. "Tagant lihtsalt sõideti jalgadest maha ja kuidagi nii õnnetult, et tal midagi seljaga juhtus."
Otepää vallavalitsuse esindajad käisid õnnetuspaigas ja kohtusid suusakeskuse juhatajaga, et arutada selle üle, kas midagi annaks ära teha, et muuta lumerõngamäge veelgi turvalisemaks. Kullamaa kinnitas Delfile, et Ansomäel tegeletakse turvalisuse suurendamisega.
