Lugeja tänab Harju Maakohtu garderoobitädi, kes ta enne istungit maha rahustas
2010. aasta veebruaris saabusin ärevas olekus Harju Maakohtusse. Protsess oli arenenud juba sellisesse staadiumisse, et kui ma poleks ise kohale ilmunud, oleks mind sundtoodud. Nii ütles prokurör, kui ta mulle helistas, ja lausa palus mul peale lõunat pealinnas kohtuistungil kohal olla.
Kuna mul oli isa siis haige ja enda vaimne seisund ka mitte kõige parem, siis oli kohtusse minek viimane asi, mida teha oleks tahtnud. Esimese hooga tahtsin ta pikalt saata ja öelda: "Tulge jah, mulle, Vabariigi suurimale kriminaalile, kasvõi terve armeega järele!" Sain õnneks oma emotsioonidel sabast kinni, mõistsin, et tema teeb ju oma tööd ja mul ei ole õigust siin ülbitseda. Piinlik oli enda ees, et oleksin peaaegu kontrolli kaotanud.
Kohale ma jõudsin, hakkasin jopet riidehoidu andma ja siis see algas: enesetunne langes nulli, seest läks õõnsaks, käed ja lõug hakkasid värisema, suu kuivas, pulss tagus. Nagu paanikahoog, justkui oleksin ise süüpinki minemas ja kardaksin karmi otsust. Olin aga lihtne tunnistaja ja ma ei saanud päriselt aru, miks mind selle vana asjaga piinatakse – töölt, kus läbi viidud projektid olid süüalusega seotud, lahkusin juba aastal 2005. Viimased tunnistused uurijale andsin veel varem. Mul polnud midagi lisada ja hakkasin kõike unustama.
Hetkeks mõtlesin, et lasen jalga sealt põrgukatlast ja lähen "teen Värnikut" – võtan alkoholi, et maha rahuneda. Siis aga avastasin end äkitselt garderoobitädiga rääkimas. Ma ei mäleta midagi, millest me rääkisime. Kokutasin ja kogelesin seal. Vist hädaldasin stiilis "hullem kui Kafka "Protsess"". Mäletan aga vanema proua lahket ilmet, rahulikku pilku, tasast häält ja tema poolt kiirgavat empaatiat. Ja juhtuski ime: ma rahunesin maha! Nagu oleks võtnud rahustit või sada grammi.
Kohtusaalis tundsin end nagu boss – minu nägu oli küll kõige vähem hapu, olin nii enesekindel võrreldes poole tunni taguse ajaga, et ei suutnud ära imestada. Ja kõike seda tegi üks meeldiv, taktitundeline, elukogenud naisterahvas – või lihtsalt hea inimene – oma mõistva "teraapiaga". Olin enda totaalsest maharahunemisest vist eufoorias ja ei tea, kas teda üldse tänasin...
Tänan Sind nüüd südamest, hea garderoobitädi, kes Sa olid 4. veebruaril aastal 2010 Harju Maakohtus riidehoius tööl! Sa tegid midagi uskumatut ja ma ei unusta seda headust iial. Viis minutit headust, aga hea mälestus kogu eluks. Tänan veelkord!
Ma ei tea ikkagi päris täpselt, miks see mulle praegu meenus, aga hea, et kirjutatud sai – see oli mul ammu hingel, et tänu pole avaldanud, ja ka see, et teised võiks seda lugu heast inimesest teada ja võimalusel tänud edasi öelda. Ka Vahur Kersna ütles, et eelkõige peame me olema tänulikud.
