Georg Kirsberg: Kuidas saada raha juurde?
Kuniks Reformierakond ja muud lihtsate lahenduste populistid riigitüüri keeravad see olukord ei muutu. Sellest tingituna jääb siseriiklik raharinglus iga aastaga järjest väiksemaks (mille tõestuseks on töökohtade kadu ning eelarve kärped). Iga valdkonna alarahastamine on tinginud kõik teised hädad. Mida oleks vältimatult vaja teha?
Ma näen siin vaid ühte arukat võimalust: hakata maksustama väljaviidavat kasumit. Tuleb Eestis taaskehtestada ettevõttele tulumaks. Kuid seda tuleb teha arukalt, et mitte hävitada kohalikku ettevõtlust. Näen selleks, et tulumaksu hakkavad tasuma kõik ettevõtted, kelle viimase kolme aasta auditeeritud kasum on olnud kõrgem kui näiteks 100 tuhat eurot. See paneks suurettevõtte juhti mõtlema, et mida tal oleks arukam teha, kas maksta tulumaksu või investeerida uude tehnoloogiasse või seadmetesse või oma töötajatesse tõstes neid palku.
Teiseks peab riik tagama kõigile oma residentsidele võrdsed võimalused oma huvide kaitsmiseks kohtus. Täna on see võimatu, kuna vaesusriskis elavatel inimestel pole raha osta endale kohtusse pöördumiseks advokaadi teenust. Tänane riigiabi korras saadava advokaadi teenuse tase on kehv sest advokaat ei ole huvitatud tegema tööd alla poole odavama teenustasu eest, kui ta eraettevõttena tegutsedes teeniks. Selline ebavõrdsus tekitab viha, kibestumist ja sallimatust riigi vastu. Selline asi on lubamatu. Riik peab hakkama väärtustama inimest.
Kolmandaks peab riik kehtestama järelvalve kohtutäiturite tegevuse üle. Kui riik ise on kehtestanud miinimumpalga, siis peavad kohtutäiturid seda jälgima, et nad oma lugematutelt ohvritelt rohkem raha ei arestiks. Täna oleme olukorras, kus ühe ebaõigluse likvideerimisega tekitab riik kunstlikult teist ebaõiglust. Selle tulemil tekib juurde vaesust ning endaga mitte hakkama saavaid inimesi. See on ka üks suur põhjus väljarändeks paremasse elukeskkonda.
Omaette probleem tänases paradigmas on pensioni arvestamise süsteem. Mu tuttaval on tööraamatu järgi tööstaaži 43 aastat, kuid pensioni arvestuseks tekkis sellest Sotsiaalkindlustusametis ühtäkki 32 aastat, mis on nüüd siis tema pensioniarvestuse aluseks. Pensioniaasta arvestamise ekvivalent peaks olema 1 tööaasta = 1 staažiaasta. Sellisel juhul tõuseks natukene inimeste pension ja kaoks tunne nagu riik lüpsaks neid.
Kuid selle kõige asemel teevad "Ma armastan Eestimaad" kaubamärgile pretendeerijad mida? Lüpsavad Eesti rahvast veel rohkem. Nagu neile sellest veel vähe oleks, et nad on võõrkapitalile ülisoodsad võimalused loonud eestlaste ekspluateerimiseks. Nüüd kavatsevad nad riigikassast viimasegi allesjäänud raha lõunamaade liiderdajatele anda. 2012 aastal ratifitseerisid nad selleks ebavajaliku ning ebaväärika ESMi, millega pandi liiderdajatele panti 1,3 miljardit eurot - ise nad ratifitseerimise ajal muidugi ei teadnudki seda summat ja ega neid huvitanud ka.
Mis on selle tulemid täna? Pole sellist mehhanismi, mis sunniks kreeklasi võlga tagasi maksma. Soomlased said võtta selle kohta eraldi garantii ja saavad suure tõenäolisusega oma raha tagasi. Meie argpükslik Ansipi valitsus, kelle ainukene eesmärk on pimesi koogutada Brüsseli ees nagu ta vanasti Kremli ees koogutas, ei osanud ega julgenud sedagi teha. Oravavalitsus laenas Kreekale 357 miljonit eurot, mida tõenäoliselt enam tagasi ei saada. Jürgen Ligi tol korral lubas, et tegemist on väärt investeeringuga, mis meile kõvasti sisse tooma hakkab.
Eesti on pandud karmi fakti ette, et nüüd tuleb hakata ostma teiste võlakirju, mille tarbeks tuleb raha enda eelarvest juurde leida. Targemad saavad võlakirja ostule leevenduse, Eesti isegi seda mitte. Kui nüüd Kreeka tahab poole võlast ära kustutada, siis Eestil pole mingit võimalust seda takistada. Mis veel parem, Euroopal pole mingeid tagatisi ka teise poole võla kättesaamiseks.
Teiste riikide võlakirjade krediidirisk kandub meile üle sest Eesti Pank hakkab alates märtsist igakuiselt ostma 164 miljoni euro mahus varasid. Sellist ostukõlblikku ja programmi tingimustele vastavat vara meie turul aga pole. Seega tulevad Eesti Panga bilanssi põhiliselt teiste euroala liikmesriikide võlakirjad ja Euroopa institutsioonide väärtpaberid. Kui aga mõnel nendest riikidest tekivad probleemid, kandub ostetud võlakirjade krediidirisk üle meie keskpangale. See pole aga kooskõlas Euroopa Liidu toimimise põhimõtetega, mille kohaselt iga liikmesriik vastutab oma kohustuste eest ise. Isegi see ei häiri oravaid, kelle elu eesmärk on Eestist raha välja kantida ka siis, kui see on isegi ELi seaduste vastane.
Eesti Panga bilansis oli 2014 aasta lõpu seisuga 244 miljoni euro väärtuses rahapoliitika eesmärgil hoitavaid euroala väärtpabereid. Seal on teadaolevalt ka kõrge riskiga liikmesriikide võlakirju. Eesti Panga hinnangul on juba praegu täiendav vajadus puhvrite suurendamiseks, et riske maandada. On võimalik, et Eesti Panga enda reservidest ja iga-aastasest kasumist uute lisanduvate riskide jaoks vahendeid ei piisa. Panga puudujäävat kapitali saab seega täiendada vaid riigieelarve ehk maksumaksja arvel. Tuleb arvestada ka sellega, et riigieelarve võib edaspidi ilma jääda Eesti Panga iga-aastasest kasumieraldisest.
Kui võimul jätkavad oravad ja isamaalased, hakatakse Eesti rahva taskust eriti agressiivselt raha lõunamaade liiderdajate kukrusse kantima. Kas meile on seda vaja? Kas peale 25 aastat mõisate orjust, kuhu meid koheselt peale riigi taasloomist suruti, suudame kanda võtta ka liiderdajate võlakoorma? Eesti vajab tõsist paradigma muutust. Kindlalt edasi nii nagu vastutustundetud, selgrootud ja rumalad "viie rikkaima hulka" liikujad jätkata soovivad, teeb meid purupaljaks.
