Lugeja eneseabist: ei saa käia ringi suu kõrvuni, kui tegelikult tahaks karjuda
Me elame küll oma riigis, kuid 23 iseseisvusaastat on meil kulgenud nagu tuntud laulukeses: "Aeg oli raske siis – gängsterid, vaesus, kriis." Rasketel aegadel aga haaravad inimesed kinni kõigest, mis vähegi lootust annab.
Nii on raamatupoodide riiulid täis populaarseid eneseabiraamatuid ning esoteerikateoseid, inimesed käivad kuulsate õpetajate-gurude kursustel ja loengutel, kannavad näol rõhutatud positiivsusmaski ning ootavad appi kõrgemaid jõude. Lootuse süstimisest on saanud lausa tööstusharu, milles liiguvad suured rahad. Kuulsa targa seminarile minekuks võetakse isegi laenu.
Võtke kätte üks eneseabiõpik ja olles lugenud napilt 20 lehekülge, hüüate vaimustunult: "No on alles õige jutt, täpselt kümnesse!" Pärast raamatu viimset lehekülge on teist saanud selle koolkonna andunud jünger ja te võtate vastu otsuse hakata seal antud näpunäidete järgi elama.
Kaks kuud hiljem tunnetate kahtlust, et see asi siiski ei tööta – teie ellu pole tulnud jõukust ega õnne. Neli kuud hiljem otsustate, et see pole teile siiski jõukohane. Teete seda süümepiinadega, sest tark raamat kinnitab, et te polnud piisavalt järjekindel, teis polnud usku – te olete lihtsalt liiga laisk, et õnne ja jõukuseni jõuda.
Te loete raamatut kaitseinglitest ja teie südames tärkab äratundmisrõõm: nad on ikkagi olemas. Tõeliseks õnneks tahaksite oma kullakest kasvõi silmaotsastki korraks näha. Aga ei – raamat ütleb, et tiivulised on meie kõrval nähtamatuna ja teie saate neid heal juhul vaid tunnetada, päriselt aga on neid näinud hindutar Lakshmi India Uttar Pradeshi osariigist, Horvaatia talumees Miloš ja veel kolm õnnelikku. Teie peate lihtsalt uskuma.
Te käite kosmilise energia tunnetamise kursusel, kus oma tarkusi jagab universumi tarkuste kanaldaja, kes lõpuks teatab, et Indoneesia tsunami põhjustas plahvatus Saturnil ning vaid tänu temale oli ohvreid kõigest mõnisada tuhat – asi võinuks minna hullemini. Võimas mees! Ja veel siinsamas, teie kõrval! Ja ta lubab, et Galaktika jõud toovad maale rahu, te peate vaid paljastama reptiilid, kes on poliitikute nahka pugenud!
Mu jutt kõlab küüniliselt? Ma ei eita, et positiivsed inimesed löövad elus paremini läbi. Tunnete ju isegi mõnda säravat isiksust, kes lausa hõljub läbi elu ja inimesed tahavad tema kõrval olla. Positiivsus tõmbab positiivset ligi, sama on ka negatiivsega. Aga ei saa käia ringi kõrvuni suuga positiivsusmask peas, samal ajal kui elu ei suju ja tegelikult tahaks karjuda.
Enamik positiivsuskursusi paraku propageerivadki seda mistahes hinnaga rõõmustamise rasket kunsti. Asi lõpeb nagu ühes kristlikus sektis, kus noor naine laulab kogunemisel ülima vaimustusega Jeesusest, kes meid armastab ja kelle lunastuse üle peame kindlasti rõõmustama, kuid koju haige lapse juurde minnes ja eelnevalt kogu vaba raha ravimite peale kulutades tunneb pisaraid kurku tõusmas ning peab ennast ka Jeesuse ees süüdlaseks, kuna ei suutnud rõõmsaks jääda.
Mina olen ebatäiuslik lontrus. Tahaksin uskuda, et kõike saab headusega korda ajada, kuid vahel paneb hingevalu ulguma, sest see tundub enesepettusena.
Tahaksin uskuda, et meie kõrval on teisi maailmu, kõrgemaid jõude, kes meid toetavad, kuid tahan selles ise oma meeltega veenduda. Ma olen nagu see talumees, kelle preester pidas kinni hetkel, mil ta vilja täis hoburakendiga koju sõitis, öeldes: "Jumal on su saaki heldelt õnnistanud!" Talunik vihastas seepeale: "Lume sulamisest saati kündsin, külvasin, muldasin, kastsin, hävitasin kahjureid, kitkusin umbrohtu, sain öösiti paar tundi magada, ei suutnud naisele mehe eest ega lastele isa eest olla – kas see on siis jumala õnnistus?"
Ma ei tahakski kellelegi sisendada, et pole vaja positiivselt mõelda, et pole vaja õppida psühholoogilisi tarkusi, esoteerilist maailma tunnetamist, et pole vaja unistada sellest, et keegi meie kõrval tõesti meid näeb ja aitab. Aga seda kõike tuleb võtta mõistusega, sest nagu praegu toimuv näitab: inimeste õigele teele juhtimine on saanud tulusaks äriks.
