Olav Kivirand: elektri hinna kujundamise mehhanism Eestis vajab täielikku kapitaalremonti
Selle asemel loome kulukaid, mitteharmoneeruvaid ja kahtlase väärtusega energia tootmise viise ja otsime üha uusi võimalusi tarbija maksustamiseks. Ka elektrituru avamine 2013. aasta alguses oli selge tormamine kasumi saamise eesmärgil, mis sest, et turgu polnud selleks ette valmistatud, puudusid ühendused ning turgu valitses monopoolne tootja.
Elektrituru toimimise eelduseks on, et ühegi elektritootja turuosa riigis ei tohi ületada 40% (konkurentsiseadus) ja turuga ühinenud riigid peavad olema suutelised tagama oma riigi siseturu elektriga varustamise. Hetkel varustavad Läti ja Soome oma siseturgu osaliselt, Leedu varustab vaid 18% ulatuses.
Kuigi Eesti on suuteline tootma pea kolm korda enam elektrit kui ise tarbida suudame, oleme võtnud hinnakujunduse latiks Soome turuhinna. Kas avatud turg ikka toimib, kui üks tootja AS Eesti Energia müüb 90% oma elektrit turule ja ostab ise 60% tagasi, müües seda kasumiga edasi väiketarbijatele, kujundades nõnda ise hinda? Kas see on siis vabaturg, kui puudub konkurents tootjate vahel, turule müüja hinnad on salastatud ja tootjaga konkureerivad ainult edasimüüjad? Kui see ei ole kartell, siis mis on?
Võrdluseks võiks tuua Skandinaavia Nord Pool Spot 2014. aasta keskmise hinna 29,6 €/MWh ja Eesti 42 €/MWh. Kui räägime uuest võimalikust Põhjamaast, siis võiks alustada ausast konkurentsist elektriturul. Juhul kui turul puudub elektritootjate paljusus, tuleks kehtestada ajutiselt piirhind, näiteks 42 €/MWh. Teisisõnu tuleks turgu osaliselt reguleerida. Antud meedet, nõnda nimetatud osaliselt reguleeritud turgu, on edukalt kohaldatud USA enamikus osariikides, eesmärgiga hoida energiahinnad madalad ja tagada inimeste toimetulek.
2007. aastal võttis Riigikogu vastu uue elektrituru seaduse muudatuse, kus tarbijale lisati elektrihinnale taastuvenergiatasu. Ei ole saladus, et parlamendierakonnad said kopsaka toetuse 3 miljoni krooni näol. Seaduse eesmärk oli tõhustada taastuvenergia arengut ja vähendada CO2 emissiooni.
Aastatel 2007 kuni 2013 kasvas põlevkivi erikulu ehk CO2 emissioon elektritootmisel 8 miljoni tonni võrra. Põhjuseks on elektrituulikute stiihiline töö ja selle mõju põlevkivielektrijaamadele, kus energiaplokkide jätkuv käivitamine ja pidurdamine kasvatab põlevkivikulu. Korruptiivsel teel vastu võetud seadus soosib hoopis CO2 emissiooni suurenemist ja tarbija on koormatud veel ühe täiendava maksuga.
2007. aastal vastu võetud seadusemuudatus anda taastuvenergiatasude näol privileeg ühele enegiatootjale pidanuks eeldama riigiabi loa olemasolu Euroopa Komisjonilt (näiteks Estonian Airi juhtum). Eesti riik ei ole tänase päevani riigiabi luba saanud ning on aastatel 2007 kuni 2015 koormanud tarbijat täiendavalt 320 miljoni euro ulatuses. NB! Skandinaavias ja Põhjamaades toetab riik tastuveenergia tootjaid otse.
Kui soovime saada Põhjamaaks ka õigluse mõttes, siis vajab kogu elektri hinna kujundamise mehhanism Eestis täielikku kapitaalremonti. Alates 2005. aastast on võrgutasud tõusnud enam kui kaks korda ja väidetavaks põhjuseks on vajadus investeeringuteks. Seega on tarbija kõrgete võrgutasude abil rakendatud vastu oma tahtmist investori rolli, aga dividende talle ei maksta.
Kuigi Eesti ühines 2009. aastal Euroopa Energiatarbijate Õiguste Hartaga, kus on mustvalgelt kirjas, et hinna kujundamise mehhanismid peavad olema selged, arusaadavad ja läbinähtavad kõigile, on võrgutasude kalkulatsioonid nii Konkurentsiametis kui AS Eleringis varjatud ärisaladusega.
Lubadused, et investeeringud Estlink 1 ja 2 näol toovad Eestile Põhjamaade soodsaima elektrihinna, on muutunud illusiooniks. Toimub vaid Rootsi-Norra elektransiit Lätti ja Leetu, jättes Eestile kõrgema Soome hinna. Siin tekibki küsimus: kas me vajame kõiki järgnevaid investeeringuid võrkudesse, kui need ei täida oma lõppeesmärki? Ehk peaks ikka piiritlema, kuhu soovime jõuda, keda soovime teenida, kas meile on olulisem jätkuv energiajulgeoleku tagamine Euroopa suunas, või peaksime pilgu pöörama oma rahva suunas, tagamaks taskukohased energiahinnad ja rahva toimetuleku?
Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti on põhjamaa, kus valgust ja sooja napib. Kahjuks napib meil ka riigipoolset soojust ja hoolivust vähekindlustatud perede suhtes. Elekter kui sotsiaalne hüve on muutunud meil kasumit taga ajavaks ja riigikassat täitvaks instrumendiks.
Riigi otseseks ülessandeks on tingimuste loomine oma rahvale läbi madalate energiahindade, mitte aga vastupidi: energiahindade täiendav koormamine kõikvõimalike maksude ja varjatud võrgutasudega. Rahval peab olema kindlustunne oma tuleviku ees. Toimetulekuraskustes inimesi ei tohi jätta ilma elektrita. Riik peab tunnistama tehtud vigu, kuna vastasel juhul jätkame valel teel. Meil kõigil on õigustatud ootus, et põlevkivi tagab meile alati õiglase hinnaga valguse ja soojuse. Sotsiaaltoetustest enam vajame õiglast hinnakujundust energeetikas.
