Miks on töökate eestlaste tööviljakus kodumaal nii madal?

Eestis kurdetakse töötajate madalate näitajate üle. Ei ole nad piisavalt viljakad, ega oma piisavat kvalifikatsiooni. Olen jõudnud järeldusele, et meil lööb läbi vaid pugemise ja tutvustega. Tööviljakus, kohusetunne ja oskused ei lähe nagu otsesele ülemusele korda. Kohusetundlik ja viljakas töötaja jääb sageli varju, või lausa irvitatakse tema üle.

See kehtib eriti suuremates asutustes, kus omanik oma personali ei tunne, ega tea täpselt, mis asutuses toimub. Nii saavad need väiksemad tegelinskid seal oma joont ajada.

Tööeetika, inimeste võrdne kohtlemine ja muu selline pole nagu otseste ülemuste rida. Neid huvitab vaid enese pukis hoidmine.

Aus kriitika tuleb tegelikult ju alati kasuks, isegi alluvate poolt. Läbi arutluse ju saabki kõike paremaks muuta. Pugemine toob kaasa korruptsiooni, mille tagajärjel küll miski paremuse poole ei muutu. Aga ega see vist kedagi huvitagi. Tähtis on mugav äraolemine ja väike kopikas taskus, nagu siin nõukaajalgi oli.

Et tõsta tööviljakust, tuleb lahti saada korruptsioonist ja nõuda keskastme juhtidelt rohkem tööeetika tundmist ja rakendamist. Muidu pole ju kutseoskustel mingit tähtsust, kui töö saab see, kes rohkem pugeda mõistab ja lamba moodi kaasa noogutab.