Andres Laiapea: valimiskautsjon on vanaaegne ja mõttetu asi
2011. aastal kogus 141 inimest ehk 17,9% kõigist kandidaatidest hääli vähem kui ühe protsendi ringkonna lihtkvoodist. 2007. aastal oli selliseid inimesi 218 ehk 22,4% kõigist kandidaatidest. Tänavu jääb nende osakaal tõenäoliselt kuhugi viiendiku kanti. Neid inimesi võib vabalt nimetada ebatõsiseltvõetavateks kandidaatideks, kellel puudub valijaskonna hulgas arvestatav toetus, sest isegi üleriigilise nimekirja kaudu kompensatsioonimandaadi saamiseks tuleb koguda hääli vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist.
Sageli on selliste kandidaatide näol tegemist parlamendiväliste erakondade esindajate või üksiküritajatega, kes saavad raha kautsjoni tasumiseks mitte riigieelarvest parlamendierakondade poolt endile eraldatava toetuse kaudu, vaid peavad koguma seda oma palgast või pensionist. Mõni on selleks isegi laenu võtnud. Nii valijate kui ka nende inimeste endi suhtes oleks ausam, kui nad sõelutaks kandidaatide hulgast välja juba enne valimisi, sest neil ju tegelikult puudub vähegi realistlik võimalus tõepoolest parlamenti valituks osutuda.
Mida erakonnad meile nüüd selles osas pakuvad?
Vabaerakond ja sotsid lubavad vabastada kautsjoni tasumisest erakonna, mis osaleb Riigikogu valimistel esimest korda. Rohelised tahavad kautsjoni kui varandusliku tsensuse üldse ära kaotada, kuid see üksi ei oleks kindlasti hea lahendus, sest sellisel juhul kasvaks ebatõsiseltvõetavate kandidaatide osakaal. Pealegi saaks erakond, millel jäi esimesel korral künnis ületamata, registreerida ennast järgmiste Riigikogu valimiste eel formaalselt "uueks" erakonnaks, et uuesti kautsjoni tasumisest pääseda.
Keskerakond pakub valimisplatvormis küll võimalust asendada valimiskautsjon allkirjadega, kuid tahab seda teha täiesti absurdsetel tingimustel: "Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel võib kandideeriv nimekiri kautsjoni asemel esitada hääleõiguslike kodanike toetusallkirjade nimistu. Nimekiri peab koguma vähemalt 2% hääleõiguslike kodanike toetusallkirjad igast ringkonnast, kus plaanitakse kandideerida."
See tähendab, et kõik oleksid n-ö võrdsed, aga mõned veel võrdsemad, sest parlamendierakonnad saaksid jätkata kautsjoni tasumist endale riigieelarvest määratavatest eraldistest, kuid need erakonnad, mis sellist konkurentsieelist või muidu suurt tengelpunga ei oma, peaksid koguma valimistel osalemiseks enam kui 18 000 toetusallkirja. Allkirjad läheksid tervele nimekirjale, mitte konkreetsele kandidaadile. Nende hulk ei sõltuks isegi nimekirja pikkusest. Lisaks peaks valimiskomisjon hakkama tegema tohutut tööd allkirjade kontrollimisega, sest Keskerakond tahab lasta koguda neid paberi peale.
Tänapäeva tunduvalt paremini sobiv lahendus on nõuda kandidaatide registreerimisel avalike toetajate olemasolu, kes saavad avaldada oma toetust elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu, nii et hiljem pole vaja teha tööd ja kulutusi nende toetusallkirjade kontrollimiseks.
Juba kümme sellist avalikku toetajat ehk käendajat oleks oluliselt kindlam tagatis kandidaadi valimistele sobivuse kohta kui ükskõik milline kautsjon. Selline süsteem oleks lihtne, suhteliselt odav, süvendaks e-riiklust, suurendaks kandidaadi seotust oma toetajatega ja kohtleks kõiki kandideerida soovijaid võrdselt, nagu ühele tõeliselt demokraatlikule riigile kohane.
Eesti poliitiline süsteem vajab loomulikult palju ulatuslikumat kaasajastamist, aga kautsjoni täielik asendamine avalike toetajate nõudmisega sellisel tänapäevasel kujul on just see koht, kust võiks pärast neid valimisi alustada, kui meie erakondade eesmärgiks on tõesti ilmnenud probleemide lahendamine, mitte lihtsalt ekspluateerimine poliitilise omakasu huvides.
