Teoloogiadoktor selgitab julma terroriorganisatsiooni tagamaid: ISIS on nagu psühhopaadist sarimõrvar

Teoloogiadoktor ja orientalist Peeter Espak selgitas intervjuus Delfile Islamiriigi ehk ISISe tegude tagamaid ning seda, kui suureks ohuks see organisatsioon Eestile on.

Mida näitavad Teie arvates ISISe viimased teod (üha võikamaks minevad hukkamised, keeldumine igasugusest koostööst jne)? Kas ja mida organisatsioon sellega öelda või taotleda tahab?

Islamiriigi näol on tegemist surmakultusega, mis kasutab oma doktriinide ja ka käitumistavade kujundamiseks ja õigustamiseks sunniitliku islami kattevarju. Eriti võigaste hukkamiste ja massimõrvade sooritamine on olnud äärmusrühmitustele Süürias tavapärane juba aastaid. Viimasel ajal on aga asutud oma eriti võikaid tegusid teadlikult kogu maailmale telelavastuste vormis esitlema – ehk tegu on ekshibitsionismiga (eriti kujukas on holliwoodlikult detailideni läbi mõeldud ja eriefektidega lavastatud Jordaania piloodi elusalt põletamine ja 25-minutlise „telelavastuse“ paiskamine internetti, kust see on siiani üle maailma vabalt leitav). 

Selline käitumisviis kiirendab paratamatult kõikide seotud riikide vastureaktsiooni Islamiriigile - viimased hukkamised on eriti teravalt sidunud lisaks nii Jaapani kui Jordaania, mis paratamatult viib mõne aasta perspektiivis kogu rühmituse hävitamiseni. Oskaks sellise käitumise puhul paralleeli tuua ehk psühhopaadist sarimõrvariga, kes politsei ja võimuorganitega teadlikult mängib või neid provotseerib. Heaks näiteks sarnasest käitumisest on kasvõi Unabomber, kes propageeris pommide saatmise teel looduskeskset tehnoloogiavaenulikku anarhismi või ka David Koreshi usulahk USAs, kus võimude provotseerimise järgselt toimunud rünnaku käigus 1993. aastal hukkus tules (võimalik et ka enesetapu läbi) suur osa liikumisest koos oma juhiga. 

Islamiriiki ei tohi vaadelda ühegi religiooni arusaamade kontekstis, vaid eelkõige just haiglase inimaju või äärmusliku radikaliseerumise tulemusel tekkinud nähtusega. Seostada Islamiriigi toimepandavat kuidagi islami usuga oleks tõelisele moslemile tõenäoliselt sama solvav, kui seostada kõiki looduskaitsjaid või looduslähedase eluviisiga inimesi Unabomberi ideoloogia toetamises ning kõiki kristlasi või valgeid inimesi Breiviku massimõrvaga Norras.

Mis võib olla põhjus, miks inimesed üle kogu maailma, sealhulgas ka Eestist ISISega üldse liituvad? Inimestel on ju ometi arusaam, et tapmine, piinamine jne on vale...?

Liitumise põhjuseks on eelkõige võimalus haigetel või isiksusena häiritud inimestel väljendada oma vägivaldseid tunge ja ihasid, mida nii läänemaailmas kui ka päris islamis (olgu siis tegu sunniitide või šiiitidega) ei lubaks ei ühiskondlikud arusaamad moraalist ega ka seadusandlik ruum teoks teha. Kui otse vastata – siis motiveerib Islamiriigiga liituma tõenäoliselt just potentsiaalne võimalus vabalt tappa, tunda ennast võimsana, „ennast väljendada ja saada kellekski“, milleks tavamaailmas antud indiviidid kunagi ei küündiks. Islamiriigis on vabalt võimalik tappa, vägistada, osta omale turult seksorjasid, tegeleda röövitud laste kallal pedofiiliaga – ühesõnaga kõigega, mis on ükskõik kus tsiviliseeritud maailmas (sh kõikjal maailmas isegi kinnipidamisasutustes) täielik tabu. 

Piisava „programmeerimise“ või „ajupesu“ tulemusena on tõenäoliselt võimalik kaasata ka isikuid, kes oleks võimelised tsiviliseeritud maailmas (olgu nii läänes kui idas) ilma ühtegi kuritegu sooritamata elama. Kuid kuna Islamiriigil on kasutada ülemaailmne võrgustik, mis isiklikul tasandil kulgeb läbi usuinstitutsioonide seal kaasalöövate Islamiriigi või mõne muu äärmusrühmitusega seotud „usklike“ kaudu ning üleüldises infosfääris läbi webiportaalide, kus info on vabalt kättesaadav, on vastavate kalduvustega isikutel ülimalt lihtne koonduda ja üksteist leida.

Kuidas Läänemaailm, aga ka islamimaailm ise on Teie hinnangul ISISe ohjeldamisega nö hakkama saanud? Mida tuleks või saaks selleks teha, et sellise terroriorganisatsiooni tegevus peatada?

Kuna läänemaailma põhisooviks kujunes kahetsusväärsel moel eelkõige Assadi režiimi kukutamine Süürias, siis jäeti toimuv genotsiid ja faktiliselt tõestatud massimõrvad tihti ilma suurema tähelepanuta (v.a. mõõdukas manitsemine) – seda oletatavasti lootuses, et pärast Assadi kukutamist Süüria mingil moel stabiliseerub ja nn mõõdukas opositsioon suudab ka äärmuslasi kontrolli all hoida. Paradoksaalsel moel lasi lääs olukorral ise esile kerkida – soodustades kõikjal regioonis kaost – samal ajal intensiivselt korda tagavaid sõjalisi üksusi välja viies. 

Toimuvat on tugevalt mõjutanud ka asjaolu, et Süüria Assadi režiim on saanud tuge Putini Venemaalt (kellel on Tartusi mereväebaasi näol piirkonnas omad huvid) ning seetõttu on lääs näinud Süüria valitsuse kukutamises ka üht meedet Venemaa nõrgestamiseks. Suureks abiks äärmuslaste vastu tegutsemisel võiks olla ka šiitlik Iraan, mis tänases julgeolekuolukorras on kujunenud pigem mõõdukaks ning stabiilsust garanteerivaks jõuks. Koostööd aga takistab nii USA kui eriti Iisraeli vastuseis Iraanile ning ka õigustatud kartus Iraani võimaliku tuumarelva väljaarendamise osas.

Kuid toimuv stsenaarium oli ette näha juba enne Islamiriigi esilekerkimist. Näiteks Postimehes neli aastat tagasi kirjutasin, et kui lääs oma väed kiirkorras välja viib, on radikaalsete rühmituste võimuletulek paratamatu:

„Obama on oma senises poliitikas pigem tegelenud eelmise presidendi Bushi alustatud militaarafääride kohendamise või lõpuleviimisega. Pärandina on talle aga jäetud kaks väga halba valikut – kas jääda nii Iraaki kui Afganistani tugevalt kohale või üritada mõlemast riigist ajapikku taanduda. Obama on oma retoorikas valinud taganemise tee. Reaalsed olud aga sunnivad peale USA väekontingendi jäämise mõlemasse riiki veel pikaks ajaks, sest sealt põgenemine tooks paratamatult võimule radikaalsed rühmitused.“

Augustis 2012 kirjutasime koos Vladimir Sazonoviga Diplomaatias:

„Süürias kujunes välja aga kodusõda, mille käigus pole siiani selgunud, kes siiski moodustavad opositsiooniliikumise, kes on potentsiaalsed uued liidrid ning mis üldse on mässuliste liikumise põhisihid. Kaosest väljuvad tavaliselt võitjatena mitte poliitilised jõud, kes esindavad mingi riigi inimlikumat mõttelaadi, vaid eelkõige need, kes on oma sihtide saavutamisel kõige nahaalsemad, valelikumad ja samas aktiivsemad.“

Teadlaskonnale oli juba enne Islamiriigi esilekerkimist selge, et radikaalsed rühmitused võivad paljudes kohtades hakata võimutsema. See, et kujuneb välja Islamiriigi sarnane täielikult psühhopaatiliselt massimõrvarlik seniseid piire ületav organisatsioon, tuli aga üllatusena.

Nagu ERRile augustis 2014 ütlesin, siis ainsaks võimaluseks on rühmitus likvideerida. Nii ümbruskonna islamiriigid kui kogu rahvusvaheline üldsus peaksid tegema kõik, et võimalikult kiirelt vabastada Islamiriigi kontrolli all olevad alad, terroristid likvideerida ning need, kes pääsevad, kogu maailma ühiskonnast isoleerida. Iga läände naasev võitleja peaks saama samasuguse kohtlemise osaliseks, nagu kõik inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud isikud. Ehk kui keelatud on näiteks organiseeritud kuritegevuslikku maffiarühmitusse kuulumine – siis mingil juhul ei tohiks lääs teha erandit organiseeritud terrorirühmituse liikmetele proovides neid „ühiskonda taasintegreerida ja rehabiliteerida“, mis oleks mõeldav alles pärast pikaajalist võimalike kuritegude uurimist ja deprogrammeerimist.

Kuivõrd mõjutab ISISe tegevus Eestit ja mida me peaksime tegema, et see organisatsioon meie julgeolekut ohustama ei hakkaks? Kellel milline roll siin peaks olema?

Islamiriik on muutunud ülemaailmseks võrgustikuks ning toimuv mõjutab paratamatult kogu maailma tervikuna ja ka Eestit. Nii Eestist kui kõikidest teistest põhjamaadest on nende ridadesse siirdunud võitlejaid, mis tähendab, et vastavad sidemed ja võrgustik eksisteerib sõna otseses mõttes ka meie koduhoovis. Kuid kindlasti ei ole tegu Eesti esmase julgeolekuriskiga. Ohus on eelkõige need riigid, kus teatavad kogukonnad on väljunud pea igasuguse riigivõimude kontrolli alt ning kus äärmuslaste rakukeste organiseerumine osutub seeläbi lihtsasti korraldatavaks. 

Samas tuleb teha kõik, et ka Eestis oleks kindel ülevaade kõikidest potentsiaalselt radikaliseeruda võivatest indiviididest, et nende üle sooritataks pidevat jälgimist ning et ennetataks nii Lähis-Idasse võitlema siirdumist kui ka potentsiaalselt ettetulevaid terroriakte meil või lähipiirkonnas. Kuigi võimalus nendeks on väike, ei tohi kunagi midagi välistada. Siseriiklikud korrakaitseorganid ja luurestruktuurid on vastavaks instrumendiks, kes koostöös ka kohalike islamiusuliste kogukondadega antud temaatika eest paanikat ja „vaenu“ õhutamata peaks vastutama.

Tuleb tegeleda ka nii avalikkuse kui potentsiaalselt radikaliseeruda võivate gruppide informeerimise ja harimisega. Islamiriigi poolt sooritatud kuriteod peavad olema selgelt hukka mõistetud ning Eesti peaks igati toetama kõiki rahvusvahelisi initsiatiive selle rühmituse likvideerimisel. Seda tuleks teha nii rahaliselt toetades (abi põgenikele ja Islamiriigi vastu võitlevatele valitsusvägedele) kui vajadusel ka sõjaliselt välismissioonil osaledes. Loomulikult lääne või NATO sekkumise asemel oleks eelistatav see, kui Lähis-Ida enda sõjajõud Islamiriigi hävitamise nimel konkreetselt toimiva koalitsiooni moodustaks. Eesti seisukohalt ei tohi unustada, et mida kauem jätkub täielik kaos Lähis-Idas, seda vähem tähelepanu saab ka Venemaa Ida-Euroopas läbiviidav poliitika.