Eesti Juudi Kogukond protesteerib holokausti teemalise näituse vastu
Kultuuriminister pr. Urve Tiidus
Eesti Vabariigi President hr. Toomas Hendrik Ilves
Riigikogu esimees hr. Eiki Nestor
Haridus- ja teadusminister hr. Jevgeni Ossinovski
Riigikogu aseesimees pr. Laine Landjärv
Riigikogu aseesimees hr. Juri Ratas
Austatud kultuuriminister
Pöördun Teie poole seoses näitusega "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest", mis on avatud Kultuuriministeeriumi poolt hallatavas Tartu Kunstimuuseumis. Näituse korraldajad deklareerivad, et väljapanek on pühendatud Teise maailmasõja lõpu 70. aastapäevale ja selle eesmärk on «mäletada ja mälestada, luua sidet ajaloo ja praeguse tegelikkuse vahel, vaadeldes seda kibedat ajaloosündmust tänapäevasest vaatevinklist». Kahjuks, mõned eksponaadid naeruvääristavad mälestust holokaustist ja selle kohutava tragöödia ohvreid. Pean silmas vähemalt kahte neist, nimelt Poola autori Artur Żmijewski kaht videot – "Kullimäng", kus rühm alasti inimesi rõõmsalt mängivad Aushcwitzi koonduslaagri gaasikambris, ja «80064», kus kunstniku pealekäimisel nõustub 92-aastane Auschwitzi endine vang mehe käsivarrele koonduslaagris tätoveeritud numbrit värskendama.
Sain vaadata videot võrgu vahendusel, kuulsin näitusel käinud Tartu Juudi kogukonna esindajate arvamust ja tutvusin Tartu Kunstimuuseumi direktori ütlustega näituse kontseptsiooni kohta. Pean tunnistama, et nii mina kui ka teised kogukonna liikmed, kes seda nägid, on šokis ja hämmingus.
Sõltumata näituse eesmärkidest on täiesti mõeldamatu kasutada holokausti tragöödia «lahtimõtestamiseks» videosalvestisi, mis rüvetavad sadade tuhandete inimeste mõrvamist või mõnitab tragöödiat üleelanud eakat inimest ning kasutab tuntud mõrvari dr.Mengele katsetega sarnase tegevuse eksponeerimist.
Näituse korraldajad teatasid meedia vahendusel, et näidata võib kõike, sest meil ei ole tsensuuri. See on tõsi, kuid see ei tähenda, et meie ühiskonnas ei kehti enam moraal ja empaatia teiste inimiste kannatuste suhtes. Pealegi näitus on planeeritud kasutada kui õppematerjal. Elades Eestis ei täheldanud mina ega minu hõimukaaslased, et on kombeks tulla matustele rõõmu ja naeruga ning korraldada peiedel humooririkkaid etendusi ja mänge. Ilmselt oleks mõeldamatu küüditamisele pühendatud näitusel näidata selle teemalist alastiolekuga videot. Miks holokausti suhtes tehakse erandit, mida õigustatakse kunstivabadusega?
Alates 2007.aastast osaleb Eesti Vabariigi riiklik delegatsioon, kuhu kuulub ka kultuuriministeeriumi esindaja, Holokausti Mälestuse Rahvusvahelise Ühenduse (International Holocaust Rememberance Alliance – IHRA) töös täisliikmena. IHRAga ühinedes võttis Eesti riik omaks Stockholmi deklaratsiooni holokausti mälestamisest, uurimisest ja õpetamisest. Deklaratsiooni p.6 ütleb: "Me kohustume mälestama holokausti ohvreid ja austama neid, kes sellele vastupanu osutasid. Me lubame ergutada holokausti mälestamisel sobivate vormide kasutamist oma riikides …" (rõhuasetus on minu oma). 10.10.2013 kiitis Eesti heaks IHRA poolt väljatöötatud holokausti eitamise ja väärtõlgendamise töödefinitsioon, milles holokausti väärtõlgenduseks peetakse ka avaldused, mis esitavad Holokausti kui positiivset ajaloosündmust (p.4). Ma loodan, et need rahvusvahelised kohustused maksavad midagi ka riigisiseselt ja holokausti ohvreid mälestatakse ikka sobivaid ja kõlbelisi vorme kasutades.
Lõpetuseks tahan meelde tuletada Eesti peaminister Taavi Rõivase sõnu kõnest 19.septembril 2014 Klooga tragöödia ohvrite mälestamisel Klooga holokausti ohvrite memoriaali juures. Väljendades oma kurbust selliste sündmuste toimumise kohta Eesti territooriumil, lisas ta: "Paraku ka tänapäeva maailmas tuleb hoida silmad lahti ja märgata ohtusid. Märgata ideoloogiaid ja tendentse, mis ohustavad ülimat – inimlikkust ja humaansust. Sest lõpuks on meile kõigile antud üks elu. Hoidkem seda. Nii endale antut kui teistele antut."
See annab mulle, Eesti Juudi Kogukonna liikmetele ja kõikidele teistele empaatiavõimelistele inimestele lootust, et riiklikes asutuses ei demonstreerita ega levitata ohvrite mälestust solvavaid teoseid, sest siin ei ole mingit pistmist sõna- ega kunstiväljendusevabaduse piiramisega või tsensuuri kehtestamisega, vaid lugupidamine surnute mälestuse vastu.
Arvan, et selliste eksponaatide esitamine holokausti temaatika näitusel on kohatu ja vastuvõtmatu.
Lugupidamisega,
Alla Jakobson
Esinaine
Eesti Juudi Kogukond
