Andres Kaarmann: Lubatud võrdsus, mis kasvatab ebavõrdsust
Kurdame kogu aeg, et meie ettevõtted ei ole välismaistel turgudel konkurentsivõimelised. Nii ongi. Tööd teha üldiselt oskame, müügi- ja suhtlemisoskused on kahjuks kesised. Heal juhul oleme allhankijad ja anname oma oskused ja kaubad poolmuidu ära. Ja jäämegi andma, kuniks meil ei ole inimesi, kes mitte ainult ei oska välismaa keeli, vaid on välismaal ka elanud ja õppinud. Vajame inimesi, kes tunnevad sealsete maade kultuuri ja kombeid ja kellel on välismaal sõpru ja tuttavaid.
Kiidan neid inimesi, kes on ennast harinud, kes on töökad ja ettevõtlikud. Tunnustan neid, kes on võtnud riske ning loonud nii endale kui tuhandetele teistele Eesti inimestele töökohti. Neid inimesi, kes ettevõtlike inimeste peale kadedad ja jagaks hea meelega kõik laiali, neid ma ei kiida.
Toetama peab ka oma inimesi, sest kõik ei ole nii ettevõtlikud ja edukad. Mõnel on elus olnud rohkem ebaõnne kui teisel. Aga ma arvan, et toetama peame just neid inimesi, kes meie tuge ka tegelikult vajavad. Ja neid peaks isegi rohkem toetama kui täna teeme. Need, kes on ettevõtlikud ja edukad, saavad ka ise hästi hakkama ja ei vaja riigi tuge. Nende soov on pigem, et riik ei võtaks neilt motivatsiooni tööd teha ja ei loobiks kaikaid kodaratesse. Ettevõtlike inimeste pidev kahtlustamine, ranged seadused, kõrged maksud ning kasvav kollektiivne kadedus viivad ühel hetkel selleni, et Eestist lahkuvad just tublid ja edukad inimesed. Mis me siis tegema hakkame? Kelle teenitud raha poliitikud, kes reeglina ise pole kunagi raha teeninud, siis laiali hakkavad jagama?
Jah, olen nõus, et kõik lapsed on võrdsed. Mihkel Raud rääkis ka raadios, et pidi olema IN idee, et toetame kõiki võrdselt. Minu arust on selline mõtteviis hoopis OUT. Kõigile võrdselt jagades saavad jõukad veelgi jõukamateks, raskustes peredel kulub kogu toetus ära ja jääb veel puudugi. Kas suudame ükskord lõpetada lennukitelt põllule raha loopimise ja toetada tegelikke abivajajaid?
