Karmo Tüür: Ukraina karistamine ja abistamine
Küsimus pole selles et karistaja ja tagasihoidja oleks kuidagi olemuslikult halb ja geneetilisel tasandil kuri. Ja ka mitte selles, et Ukraina oma tärkavas otsusekindluses oleks üdini hea ja kõige helge kehastus. Lihtsalt karistaja näeb et Ukraina lahkumisega tema mõjusfäärist saavad kahjustatud tema huvid ning lihtsam on jõuga tagasi hoida kui üritada ümber veenda.
Relvaabi?
Kui karistamisega on asjad enam-vähem selged (karistaja kasutab neid võtteid mida oskab) siis tekib küsimus: mida saame ette võtta meie? Jah justnimelt meie, sest ukrainlaste endi eest me ei saa ega või langetada otsuseid.
Juhul kui me leiame, et karistus on ebaõiglane, siis saame ehk kannatajat kuidagi aidata? Variandi nr kaks ehk siis karistaja mõjutamist ma siinkohal ei vaatle, olgu see mõne teise loo materjal.
Kuna Ukraina idaosas kõmisevad relvad, siis näib mõistlik mõte olevat anda sinna olukorrale vastavat ehk relvaabi. Ratsionaalne mõistus küll ütleb, et relvakonflikti piirkonda täiendavate relvade saatmine pole mõistlik mõte, eriti kui sõdivateks poolteks pole regulaarüksused, vaid igat masti priitahtlikud. Moraalne vastuargument aga kõlab - kuna Eesti on andnud sisuliselt relvaabi Iraagi kurdidele sõjaks ISIS-nimelise terroriorganisatsiooni vastu, siis mis õigustusega me ei anna samasugust abi Novorossia-nimelise nähtuse vastu sõdijatele?
See moraalne dilemma jääb muidugi suuresti akadeemilise huvitumise tasandile, kuna sisuliselt Eestil pole midagi asjakohast anda. Kalašnikovi automaatidele sobivaid padruneid enam anda pole, Makarovi pistolettidega sõjas suurt midagi peale ei hakka. Ülejäänud kas ei haaku Ukrainas kasutusel olevate relvasüsteemidega (me oleme üle läinud NATO standarditele) või on endale hädasti vajalik.
Riigiabi
Niisiis, kui me relvaabi anda ei saa, siis mida me saame teha? Kõigepealt tuletan meelde, et sõjatules on vaid mõni protsent Ukraina territooriumist. Jah, ka seda on palju. Jah, hukkunud on tuhanded ning põgenenud sadu tuhandeid. Kuid ikkagi - otseselt lahingtegevuses on vaid suhteliselt väike osake.
Ülejäänud riigis kestab aga elu edasi. Nimetada seda „normaalseks eluks" on ehk pisut üle pingutatud, sest otse või kaude mõjutab sõda kõiki Ukraina elanikke. Ja ega see elu väga normaalne polnud ka enne sõja puhkemist, kui hinnata nö läänelike õigusriigi ja liberaalse turumajanduse standardite järgi. Kõikehõlmav ja -halvav korruptsioon, sügav usaldamatus riigi ja kodanike vahel jne, kõik see muutiski Ukraina nii haavatavaks.
Mida me siis saame teha? Me saame aidata Ukraina riiki üles ehitada. Aidata ukrainlastel endil asuda normaalse elu juurde. Oluline on siinjuures selle sõna „normaalsus" mitmetisus. Kui ukrainlased lähevad tagasi selle juurde, kuidas nad elasid enne Maidani ja kodusõja-mimikrit, siis on kõik olnud asjata.
Me saame aidata üles äratada kodanikualgatust, initsiatiivi. Näidata, et Oma Riiki saab üles ehitada ainult alt üles, mitte vastupidi. Et kodanikuühiskond, õigusriik ja turumajandus pole õõnsad sõnad, mida loobitakse valimiste eel. Kuidas e-asjaajamine hävitab korruptsiooni. Kuidas pealtnäha vähetähtsad noorteühendused kasvatavad tegelikult teadlikke ja tegusaid kodanikke. Näiteid saab tuua nõrkemiseni.
Kas ja kuidas seda saab teha? Et mitte laskuda konkreetsete inimeste ja ühenduste promomisse, soovitan lihtsalt - leidke endale mõni koostööpartner Ukrainas ning näidake mõnda oma meelest head ja toimivat lahendust Eestist või mujalt. Rääkige seda, mille sisse ise usute.
Ukraina vajab meie abi ja me saame seda anda.
