Eestlased Aserbaidžaanis sada aastat tagasi: Heinrich Thomson *
Artiklisarja Aserbaidžaanist sponsoreerivad Euroopa Mängud Bakuu 2015
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul olid nii Aserbaidžaan kui Eesti Tsaari-Venemaa äärealad. Vene valitsuse majandusreformide tõttu oli suur osa eesti talupoegi sattunud väga raskesse olukorda ja see soodustas nende väljarännet viljakamatele lõunapoolsetele territooriumitele, sh Aserbaidžaani. Tsaari-Venemaa sellist ümberasumist ei takistanud, sest nende poliitika just nimelt soodustas rahvusgruppide lahustumist.
Aserbaidžaani asusid elama tavalised eestlased, kes alustasid siin uut elu. Neid toetasid kohalikud elanikud, nii et nad said üsna ruttu endale jalad alla. Sel perioodil Aserbaidžaanis elanud eestlaste lugu on meie tänapäeva „mugavuspagulaste“ ajastul eriti õpetlik seetõttu, et on väga hea näide, kuidas suhteliselt väike rahvusgrupp säilitas võõrsil oma rahvuslike huvide ühtsuse ja traditsioonid.
Suurt osa selle ühtsuse säilitamisel mängis Bakuu Eesti Selts, mis loodi aastal 1910. See selts ei olnud Bakuu kubermangus elavatele eestlastele ainult moraalseks toeks, vaid osutas ka materiaalset ja juriidilist abi. Tänu sellele seltsile oldi pidevas ühenduses Eesti kultuuriga – telliti eestikeelseid ajalehti ja eesti kirjanike teoseid, loodi isegi raamatukogu. Korraldati kontserte ja teatrietendusi. Võib öelda, et eestlased elasid Aserbaidžaanis tol ajal hästi nii moraalses kui ka majanduslikus mõttes: eestlaste hulgas oli nii suurte naftaettevõtete kui laevakompaniide omanikke.
Siiamaani on Eesti ja Aserbaidžaani suhteid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses vähe uuritud. Aga nüüd, kui nii Eesti kui Aserbaidžaan on taas iseseisvad riigid ning meie vahel on head diplomaatilised suhted, tasub meie kui üsna sarnaseid radu tallanud saatustega riikide puutepunktid taas üle vaadata. Ja mis need puutepunktid muud on kui inimesed.
Esimene inimene, kellest juttu teeme, on Heinrich Thomson, kes elas Bakuus aastatel 1914-1921. Tema ei ole enam elavate kirjas, aga õnneks on võimalus lugeda tema kirjapandud mälestusi.
"Mul oli kindel kavatsus likvideerida oma korter Tallinnas ja Eestimaalt mõneks ajaks lahkuda. Seepärast sõitsin Pärnumaale isatallu, et teha omaksetele oma kavatsus teatavaks. Kerge see ülesanne ei olnud. Aimasin juba ette, et see on viimane kord elus näha oma elatanud isa. Samas selgus temale, et ta mind oma hoiatustega tagasi ei hoia. Järgmisel hommikul jumalaga jättes andis ta kaasa oma õnnistavad sõnad pisarsilmil, avaldades et teised isatalus saavad mind millalgi jälle nägema, kuid tema on küll selleks ajaks siit ilmast lahkunud.
/.../
Müüsin voodi, kummuti ja laua ning pakkinud riided reisikorvi, lahkusin aprilli lõpul 1914 Tallinnast Peterburi. Olin siis 30 aastat ja 4 kuud vana. Alles nüüd tundsin ennast täisealisena, otsustavalt määrama ise oma tulevikku ja saatust. Nüüd oli hajunud ka kogu komplekt neid pärivuslikke taluomaniku poja seisuslikke uhkustundeid, millel laias maailmas pole mingit väärtust ja mis on vabale arenemisele ainult takistuseks. Kuid ega kõik saa vabaneda omaksetest ja kodukohast, eriti need kellel on kohustusi või pärimise õigus. Minul neid enam ei olnud.
/.../
Esimese öö peatusin hotellis, kus märkasin samuti paksu liivakorda aknal. Selgus, et olin jõudnud siia just „Nordi“ päevadel, mis kstavad 2-3 ööpäeva umbes kuu kestel. See on niisugune maru, mis kipub pikali viima. Egas liiv muidu õhku tõuseks. Silmade kaitseks kannavad sagedased väljas viibijad neil päevil tolmuprille.
Pärast 7 päeva ja ööd kestnud reisi oli puhkus kõikumatul asemel üsna kosutav. Järgmisel päeval tutvusin veidi linnaga ja otsisin üles artelli voliniku hr. Volkovi, kes oli kassapidajaks „Manatašev & Ko“ naftatööstuse peakontoris. Omaette toas, nagu raudtee kassas, võttis mind vastu tüse isand, tutvustades mind ka mõne teise seal viibiva artelli liikmega. Ulatasin talle artelli juhatuse poolt Peterburist kaasa antud paberid minu määramise kohta kassapidajaks „Badalow & Ko“ raualaosse ja küsisin kas Bakuus peaks olema ka mõni eestlane selles artellis, kes mulle võiks olla kasulik toa leidmisel."
Paar aastat hiljem abiellus Heinrich kübaraäri pidava eesti neiuga ja ta valiti Bakuu eesti Seltsi esimeheks. Lugedes tema mälestusi tekib tugev kohalolutunne ja värvikas ettekujutus eestlaste elust Bakuus sajand tagasi. Käesoleval sajandil Bakuus elavatest eestlastest aga räägime juba järgmises kolumnis.
