Tarmo Kaldma: meil on järel vaid demokraatia fassaad
Meil on järel vaid demokraatia fassaad. Tegelikkuses on võim valijate käest kaaperdatud ja seda naudivad suurte parteide juhtkonnad ning tippbürokraadid, eriti aga nende rahastajad, suurärimehed. Sellist süsteemi nimetatakse pigem plutokraatiaks. Mitte ainult meil, sama häda on kogu "lääne" demokraatial – ilmselt on süsteemi sisemine omadus selliseks areneda.
Kuidas see võimu võtmine siis käib? See algab partei moodustamise piirangutega. Ka 500 inimest kokku saada on alustajal võimatu. Siis rahaline kägistamine: vanad saavad suuri riiklikke toetusi, aga alustaja ei saa midagi, kuigi peab valimistel osalemiseks maksma suuri kautsjone, mis talt ebaedu korral konfiskeeritakse. Keegi pole esimesel korral edukas.
Siis teabekanalite piirang. Nende kasutamine nõuab suuri rahalisi kulutusi, aga alustajal pole ju raha. Ja ka meedia on mehitatud võimu omajate poolt, seega pole sõltumatu.
Siis valimisseaduse piirang: teatud tasemest allapoole jääjad visatakse välja, mis siis, et vastav protsent rahvastikust on neid ennast esindama volitanud. Kui väikeseid on palju, võivad nad summaarselt isegi enamuse saada, aga nad visatakse ikkagi kõik välja. Nii on muidugi hea rahulik võimul olla, kui väikesed segama ei pääse. Ja kuna nad sisse ei pääse, siis ei saa nad ka raha, ja mis veelgi tähtsam: ei saa oma ideid tutvustada ja ei saa seega järgmisteks valimisteks populaarsemaks muutuda.
Lisaks veel annetuste nime all toimuv avalik poliitika ostmine nende poolt, kellel raha jagub – sellepärast ma nimetangi seda plutokraatiaks, mitte bürokraatiaks ega partokraatiaks.
Riiklik toetus tekitati ettekäändel, et see muudab parteid annetustest sõltumatuks. Tegelikult on riiklik toetus annetuste võimendus – annetajate soovid viiakse ellu ka riigi raha kasutades. Teisalt võimaldab just see partei juhtkonnal ka oma enda partei liikmeid ignoreerida – nende liikmemaksust ju partei juhtkonna heaolu ei sõltu.
Suurparteid on irdunud rahvast ja nende parteide juhtkonnad on omakorda irdunud ka oma partei liikmetest. Bürokraatia teenib seda, kes teda kontrollib, ja see pole mitte rahvas vaid võimuparteide juhtkonnad. Ametisse pannakse pigem ustavaid kui kompetentseid. Kompetentsed on lausa ohtlikud, sest nad võivad kontrolli alt väljuda.
Mäng käib maksumaksjate raha eest ja suurärimeeste huvides. Võimalik, et osaliselt ka välisriikide huvides – keegi ju ei tea täpselt, kust raha tuleb ja millised suhted kontrollimatult valitseval "eliidil" erinevate huvigruppidega on.
