Veiko Rämmel: kindlasti on nii mõnedki pudelid viina joodud ära hambavalu leevenduseks
Majanduskriisi põhjas asuti ametnikke usinasti koondama. Nüüd, kui riigieelarvesse on hakanud rohkem laekuma, on hakatud riigiametitesse jälle ametnikke juurde palkama. Esialgu kümmekond inimest, siis aga veel...
Ent kas uued bürokraadid aitavad tõesti täita riigiasutustele seatud kohustusi üha paremini? Või leiti hoopis, et kui raha laekub eelarvesse rohkem, siis võiks seniste ametnike töökoormust vähendada? Võiks ka bürokraatiat vähendada, kuid see protsess on ju nii ebamugav: tuleb mõelda, veenda, tegutseda. Lihtsam on inimesi juurde palgata ja vanas vaimus edasi lasta.
Pea kaenlasse ja komisjoni ette!
Kui ravimatult haige kodanik tahab saada invaliidsuspensioni, peab ta läbima meditsiinilise komisjoni. Komisjon määrab töövõimetuse protsendi, mille alusel hakatakse maksma invaliidsuspensioni. Reeglina määratakse töövõimetuse protsent väga väike ja vastavalt on üliväike ka makstav pensionisumma: elamiseks vähe, suremiseks palju.
Küsisin kunagi ühe suhteliselt kõrgel ametipostil oleva psühhiaatri käest, millal määrab komisjon 100% töövõimetust. Vastus oli irooniline, aga jahmatavalt aus: "Kui tuled komisjoni ette maharaiutud pea kaenlas, ka siis ma ei ole kindel, et saad 100%!"
Hea küll, ehk saab kuidagi ära elatud, aga hiljemalt kahe aasta pärast peab seesama invaliid uuesti komisjoni ette ilmuma. Kusjuures komisjonis peavad iga paari aasta tagant käima ka pimedad, jalutud ja ravimatu psüühikahäirega patsiendid – ühesõnaga kõik need, kelle ülevaatamine on igal juhul mõttetu.
Ehk on seaduste meisterdajad eeldanud, et puuduvad ihuliikmed võivad Pühast vaimust tagasi kasvada? Milleks muidu selline, andke andeks, tsirkus? Või äkki on eesmärgiks hoopis teatavale meedikute grupile või ametkonnale töö tagada? No ei ole inimlik lähenemine.
Samas on kergekäeliselt määratud invaliidsusgruppide ja teiste eespool kirjeldatud absurdsuste tõttu invaliidsuspensionäride osakaal rahvastikust meil Euroopa suuremate hulgas. Vähemalt invaliidide osas oleme me jõudnud Euroopa viie rikkaima riigi sekka.
Hambaravi või haiglaravi?
Kõige krooniks Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi kirjeldamisel on muidugi hambaravi, õigemini selle puudumine. Inimesed, kes lõpetasid omal ajal hambaravihüvitise maksmise, ei saanud küll eriti haritud olla, veel vähem meditsiinilise haridusega, sest selline samm on väga lühinägelik. Paljud haigused, eriti salakavalad põletikud ja keerulise kuluga seedetrakti haigused saavad alguse katkistest ja ravimata hammastest.
Pole küll usaldusväärset statistikat, kui palju rohkem kulub Haigekassal raha, et ravida haigetest hammastest tekkinud tüsistusi. Kindel on aga see, et käputäis kõrgepalgalisi ametnikke on otsustanud lasta kümnetel tuhandetel toredatel kodanikel vaevelda hambavalu käes. Loodame, et meid ei juhi kamp sadiste. Usun, et hambaravihüvitise kaotamise tõeline põhjus oli see, et paarituhandese kuupalgaga juhtivametnikud ei tulnud selle pealegi, et madalapalgalisel inimesel lihtsalt pole välja käia seda sadat eurot, et arsti juurde minna.
Alkoholiaktsiisiga ametnike armeed toitma!
Sama küüniline kui hambaravi pealt säästmine on valitsuse komme täita riigikassat alkoholiaktsiisi arvelt ning küsida siis kodanikelt alkoholismi ravi eest raha juurde.
Jah, Eesti on riik, kus kõige levinuma pahe ravimine on muutunud tasuliseks, kuigi aktsiisi näol on need õnnetud maksnud riigile päris kõva kopika.
Kindlasti pole 100% tõene küüniline väide, et alkohoolik on oma hädades ise süüdi ja et riik ei valanud kellelegi viinuskit suhu. Esiteks ei ole riik teinud midagi alkoholimüügi piiramiseks kaubanduses. Alkoholireklaami lubamine õhtuste telesaadete vahele on samuti väga silmakirjalik käik.
Teiseks leevendatakse alkoholiga pahatihti hoopis teisi hädasid, mille leevendamiseks võiks riik midagi ette võtta. Unustatakse, et alkoholi küüsi tikuvad langema näiteks kergemate psüühikahäiretega patsiendid, kes ei pääse psühhiaatri juurde või kellel pole tugiisikuid. Ja kindlasti on nii mõnedki pudelid viina joodud ära hambavalu leevenduseks.
Samal ajal kui alkoholismiravi on rangelt tasuline, kulutatakse lootusetute narkomaanide ja kasiinosõltlaste raviks päris suuri summasid. Ometi aitaksid õigeaegsed ja sugugi mitte kulukad protseduurid muidu korraliku töömehe tsüklist välja – nii, et ta võiks veel pikalt riigile makse maksta ja ametnikke üleval pidada.
Kas valime raha või südametunnistuse järgi?
Selliseid "pisiasju", mis on seadusandjal kahe silma vahele jäänud, kohtab igal sammul. Kindlasti ei ole eksituste põhjus tihtipeale pahatahtlikkus ega ahnus, vaid jõuka riigikogulase suutmatus mõista vähekindlustatud kodaniku muret. Just seepärast tasuks enne valimisi kaaluda, miks kõlab Riigikogus kõvasti rahameeste hääl, kuid toreda tööinimese mured on kuidagi tagaplaanile jäänud. Ja just seepärast tasuks hääletada pigem aatelise isamaalise partei poolt, mis ei kuluta raha valimisreklaamile, vaid on juba aastaid püüdnud mõista ka nende muresid, kes tavaliselt Toompeale ei jõua.
