Loone Ots: Kas lapsi on vaja enne 1. klassi astumist kuidagi testida või millegi alusel jaotada?
Paraku on lasteaiakohtade puudusel või mis tahes teisel põhjusel osa lapsi kodused või käivad lastehoius, kus õpe pole kohustuslik. Nende lastega peaks töötama tasuta eelkool. Praegu ei pane seadus paraku koolile enam kohustust seda avada. Prestiižse kooli eelkool maksab vähemalt 80 eurot kuus. Noorele, väikese palgaga ja/või eluasemelaenuga perele, kus kasvab mitu last, on see luksus, mida vanemad ehk ei saa oma lastele lubada.
Samas ei tohi koolieelse asutuse õppekava olla eeltingimus lapse kooli vastuvõtmiseks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus rõhutab, et kvaliteetne üldharidus on võrdväärselt kättesaadav kõigile. Selle sätte järgi ei tohiks olla ka koolikatseid.
Kui vanas seaduses lubati koolil tema eripära arvestades kehtestada täiendavaid vastuvõtutingimusi, siis nüüdne seadus ütleb, kool on kohustatud vastu võtma kõik soovijad, kellele kool on elukohajärgne ja vanem võib vabalt valida, kui koolis on vabu kohti.
Selle skeemi järgi peaks kehtima põhimõte kes-ees-see-mees – mingil päeval avatakse näiteks veebikeskkond ja sõltub vanema resaktsiooni kiirusest, kui väledalt ta oma lapse kuhugi registreeritud saab. Need harvad, kel internetti pole, jäävad siis muidugi rataste vahele.
Koolikatsed rikuvad mitut õigusakti
Ministri määrusega kehtestatud kooli vastuvõtmise üldtingimused ütleb aga, et kooli vastuvõtu tingimused ja korra kehtestab kooli pidaja või tema volitusel kooli direktor. Nii et kool tohib lastega teha mis tahes inimkatseid.
Tegelikult rikuvad nn koolikatsed mitut õigusakti: lapse õiguste konventsiooni, mis nõuab võrdset kohtlemist ja hariduse kättesaadavust, juba mainitud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ja Eesti vabariigi põhiseadust, mis rõhutab, et kedagi ei tohi diskrimineerida majandusliku, sotsiaalse vm seisundi järgi.
Kui nüüd säästumarketi müüja ning puudega inimese laps ei ole käinud lasteaias ja puudub raha tema eelkoolitamiseks ja ta ei mahu ka tasuta eelkoolide väikestesse rühmadesse, siis võime küll öelda, et teda diskrimineeritakse.
Ühiskonna kihistumine ei tohi alata juba seitsmeaastaste laste hulgas. Säästuri transa maksab täpselt samuti makse nagu kinnisvaramiljonär. Mingit õigust tema last munitsipaalkooli astumisel ärimehe lapsega võrreldes teisiti kohelda ei ole.
Katsed ei näita absoluutset tõde
Koolid ütlevad tihti, et katsed näitavad lapse võimekust nende pingelise õppekavaga toime tulla. Suhtuksin sellesse väitesse väga ettevaatlikult. Psühholooogilise teste, nt joonisteste saab mitmeti tõlgendada. Seepärast ei pruugi need näidata absoluutset tõde.
Mis puudutab lugemis- ja arvutamisoskust, siis arenevad lapsed erinevalt. Kui normaalse vaimse arenguga laps ei oska kooli tulles lugeda, ei tähenda see, et ta pole võimeline lugema õppima. Hariduslikud erivajadused ja sotsiaalse kooliküpsuse saab küll välja selgitada, aga kui väike inimene suudab suhelda ja koostäööd teha, kuid ei loe soravalt, siis see ei ole põhjus teda soovitud koolist välja jätta.
Testid ja katsed sobivad loomeerialade koolidesse pürgijaile. Seal on ehk näha, kas kandidaat on muusikas või kunstis andekas. Samas peeti nt 10-aastast Richard Wagnerit väga ebamusikaalseks.
Väljaspool kunsti-, muusika- ja ehk ka spordikooli ei tohi kooliminejaid pingereastada. Laps peab minema kooli teades, et ta on seal oodatud lihtsalt sellepärast, et ta on 7-aastane. Mitte sellepärast, et ta jõudis 200 lapse hulgas 40ndaks.
Mida soovitada Eesti kogemuse põhjal soomlastele?
Hoidku soomlased küünte ja hammastega oma kvaliteethariduse nõuetele vastavat koolivõrku. Eestis lasti 1990. aastate alguse kärestikes kvaliteetne põhiharidus veega alla. Kogu aur läks kõrgharidusse, veidi jätkus gümnaasiumi kolbidesse, aga põhikool sai oma nappide vahenditega vaid vilet ajada. Nüüd on meil aurumasin, mille põhi on auke täis.
Teine küsimus, miks vanemad ei taha oma last sinna või tänna kooli panna, on turvalisus. Et nn eliitkoolidesse vastu võetud on üldjuhul korralikest peredest, on seal turvamuresid vähem. Aga jättes joodikute lapsed slummikooli, rikume taas nende õigusi. Neil on õigus käia kvaliteetharidusega tavakoolis, mitte slummikoolis.
Kooliklass peaks olema ühiskonna läbilõige, kus vähem sotsiaalseid lapsi on just nii vähe, et neid saab teiste seas ümber kasvatada. Kui ühes koolis mulle öeldi, et selles ja selles klassis istub mitmel lapsel isa vangis, siis võttis see kõhedaks küll. Aga milles need lapsed süüdi on?
Minu ideaal oleks tugev keskmine kool jalutuskäigu kaugusel lapse kodust. Ja selle kooli klassis oleks igasuguse taustaga lapsi, aga tugev õpetaja, kes on ühtlasi tugev kasvataja, armastab kõiki oma õpilasi võrdselt ja soovib neile kõigile ühehead tulevikku. Siis kaoks koolikatsete paine iseenesest – poleks ju mõtet kulutada närve, kui tubli kool on koduukse taga.
