Lapsevanem: mina ei saa eliitkoolide katsete "õudusi" küll kuidagi kinnitada

Minu laps käis Tallinnas kahe eliitkooli katsetel mõned aastad tagasi. Eelkoolis ta ei käinud. Mõtlesin, et kui saab ilma spetsiaalse ettevalmistuseta sisse, siis järelikult saab ka koolis hakkama. Kui ei saa, siis pole vajagi. Soovisime lihtsalt elukohale lähemat kooli.

Katsete hommikul tundsin end koolimaja fuajees kohutavalt. Mõtlesin, et mida ma oma lapsega küll teen – olen vist kohutav lapsevanem! Lapsele püüdsin rahuliku mulje jätta.

Miks mul piinlik oli? Tegelikult vist alateadlikult, kõigi nende juttude peale, kuidas lapsi solgutatakse.

Laps tuli katsete lõppedes rõõmsa näoga. Ütles, et oli tore ja huvitav ja kahju, et läbi sai. Et tema tahaks kohe siia kooli minna.

Suulise katsete osa juures võis ka lapsevanem olla. Mina segada ei tahtnud ja nii ma ei oska öelda, mida täpselt seal katsetel tehti.

Laps sai kooli sisse ja käib seal siiamaani. Jutt käib Tallinna Inglise Kolledžist.

Võin vaid kinnitada, et mingit traumat minu laps ei saanud ja minu teada midagi ülikeerulist ei küsitud. Hirmul on suured silmad – ei tasu ikka kõiki jutte ka uskuda.

Ma ei tea, kas koolikatsed just vajalikud on, aga kui need lapsele traumaks kujunevad, siis minu arvates pigem lapsevanemate suhtumise tõttu.