Madli Kullaste: Me ei väärigi paremat kampaaniat
Süsteem (ja kindlasti mitte ainult minu endises koduparteis) on lihtne: mida rohkem kontakte, seda parem. Kõik kontaktid ei ole muidugi erakonna valijad, aga osa on. Niisiis kvantiteet üle kvaliteedi. Selle ajaga, mis kandidaadil kuluks ühe vastikult analüütilise valija veenmises oma aususes ja pädevuses, võiks ta koguda kolmekohalise arvu kontakte. Tänavakampaaniat tehes on juhised vastavad: kui mõnelt valijalt hääle saamine on keeruline, tuleb edasi liikuda. Ära kunagi jookse bussi ega valija järele, kohe tuleb uus. Niimoodi arvestades pole tolku mõtlevat inimest üldse sihtida. Pealegi, isehakanud intellektuaal võib ju programmi läbi töötada ja end punktide headuses ise veenda. Kes lugeda oskab, ei ole tegelikult kampaania sihtrühm. Mulle tundub aga, et neid lugeda oskavaid inimesi on rohkem, kui kampaaniameistrid arvestavad.
Isegi kui kampaaniatega loodud paralleelreaalsus valijal judinad peale ajab, neelab ta oma solvumise alla ja läheb ikkagi valima. Üritab valida halbadest valikutest kõige vähem halva, sest mittevalimine on ju omasüüline alaealisus. Kui aga küsiks sel aastal valimisjärgsetes uuringutes, mil määral valijad oma valitutesse usuvad? Kui paljud vastaks, et neil õnnestus leida hea kandidaat, kes teab, millest ta räägib, suudab ennast kehtestada ja ei ole isegi mitte seniilne? Ehk selguks, et paljud on rahul ainult sellega, et andsid ebameeldivamale alternatiivile ühe vastuhääle. Ja noh, kodanikukohus on ikkagi täidetud!
Oleme nõiaringis, milles poliitik üritab valimisperioodil käituda kui lapsevanem - anda valijale maiustusi ja öelda talle, mida too peaks tegema - aga kuna ta valijaga tavaliselt lapsevanemana ei käitu, on ta lihtsalt võõras. Võõras ei tohi niimoodi käituda. Kui võõras nii käitub, on ta kommionu. Pole ime, et valija tunneb iiveldust, kui üritab selle tundega toime tulla. Siiski, kui valija igatseb, et homme tema ukse taha ilmuv kandidaat heast peast midagi sisukat ütleks, petab ta ennast. Miks peaks poliitik seda nüüd järsku tegema, kui seni on hääled niisamagi kätte saadud? Muidugi saab ka seekord.
Iga valija, kes annab oma hääle iiveldustundega võideldes ja olukorraga leppides, teeb demokraatiale karuteene. Kampaania ei ole mingi juhuslik suskimine, vaid läbiproovitud mudel, mis iga valimisperioodiga oma tõhusust tõestab. Me ise oleme need labased võtted oma häältega heaks kiitnud - järelikult me ei väärigi paremat kampaaniat. Muidugi, igal aastal kurdame rahaga lehvitamise, õõnsate käepigistuste ja demagoogia üle, aga ka sellega on kandideerijad harjunud. Igal aastal veidi virisetakse, pole hullu. See on alati nii olnud. Aga see ei tähenda, et nii peabki olema. Vaikselt võiks hakata harjutama, kuidas nõuda paremat. Alustada juba nende valimiste ajal, ja teha sellest endale järgnevateks aastateks harjumus.
Kui tunned, et valimiste kaks võimsat põhiteemat (raha ja hirm) sind miskipärast ei kõneta, siis mis see on, mis on päriselt tähtis? Kui oskad sellele küsimusele vastata, võid hakata kandidaate vastutusele võtma. Aina rohkem on kandidaate, kelle puhul on googeldades leitavad mitte ainult nende meiliaadressid, vaid ka telefoninumbrid. Neile võib helistada ja nad on tõepoolest nõus kogu tähtsa kontaktinduse kõrvalt valijaga juttu rääkima. Mõni üritab koguni ise sõltumatuid eksperte kaasata. Muidugi, traditsioonilisemad erakonnakaaslased vaatavad neid ponnistusi kõrvalt ja kahtlustavad, et õilishinged lihtsalt raiskavad aega. Mokalaadale kulunud tundidega oleks need kandidaadid ju võinud levitada nii palju šokolaade, et maa must (ja kleepuv).
Valija asi on näidata, kellel on õigus.
