Lugeja küsib: kas tulevikus on üldse võimalik pensionile jääda?

Vaatan ahastusega praegust pensionisüsteemi ja mõtlen, kas saan üldse kunagi tulevikus, vanaduses, visata jalad seinale ja puhata samamoodi, nagu minu ema ja isa seda praegu teevad? Juhtusin hiljuti lugema ühe panga analüüsi, kus väideti, et elamisväärseks pensionipõlveks peaks iga kuu säästma vähemalt 40 protsenti palgast.

See tähendab, et sel juhul saab pension olema sama suur kui viimane palk.

Tõenäoliselt on meie hulgas väga vähe neid, kes oma palgast säästavad 40 protsenti pensioniks. Ise võin öelda, et pensionifondi vaadates näen sinna palgast minevat ainult väga väikest osa. Kui selle panga analüüs tõele vastab, siis on midagi küll väga valesti meie pensionisüsteemis. Miks praegu nii vähe kohustuslikult säästetakse ja pensionidele näidakse mõtlevat alles siis, kui aastakesi vanusenumbrile juurde tiksub?

Tegelikult võib juhtuda hoopis nii, et meil ei tasugi arvestada pensionile jäämisega, sest mitmed olulised tegurid mängivad siin rolli. Esiteks on rahvastiku vananemine – noori ja tööealisi jääb vähemaks ja see tähendab suuremat koormus noortele, kes peavad vanu üleval pidama. Teiseks on noorte ja tööealiste emigratsioon. Kui tahame, et meie majandus kasvaks, tuleb emigratsioon peatada. Kui see aga jätkub senises tempos, jääb inimesi vähemaks ja see paneb pensionide osas üha suurema surve riigi rahakotile.

Ka praegune pensioniiga ei ole kindel ning tulevikus võidakse seda tõsta näiteks 75-ni. Selle stsenaariumi järgi siis ei peaks enam säästma 40% oma palgast elamisväärse pensionipõlve jaoks, kuid loodetud puhkusele saab ka 10 aastat hiljem.

Üks lahendus võikski ju olla see, et eakaid meelitada tööturule tagasi või hoopis hoidagi neid seal. Aastatega on neil kogunenud piisavalt kogemusi ja oskusi ning see ainult rikastab tööturgu. Samas tähendab see, et erinevalt emast, isast ja vanavanematest, tuleb mul töötada oluliselt kauem.