EKSPERIMENT: Kuidas käia ühe lühikese bussisõidu ajal paarikümne erineva inimesega kohtamas?
Kõik tüdrukud paiknevad aknapoolsetel istmetel ja poisid vahekäigu ääres. Peagi haarab mikrofoni üks kerge austraalia aktsendiga inglise keelt kõnelev härra, ja seletab, miks. Sotsiaalses eksperimendis osalejad on sattunud Ecolines speed-date bussi, väidetavalt Eesti esimesele kiirkohtingu üritusele. Õhtujuht, meiekandi stand-up komöödia vedur, austraallane Louis Zezeran teeb rahvale selgeks, et poisid hakkavad iga nelja minuti tagant kohti vahetama, liikudes mööda vasakut rida ette ja paremat taha, nagu konveier.
Buss alustab sõitu mingi müstilise pubi poole, mis asub linnast väljas ja kus deitijaid ootab uus jook ning lühike püstijalakomöödia etteaste. Asja point on selgitada nelja minuti jooksul välja, kas sa tahad oma vestluspartneriga hiljem edasi suhelda. Kui aeg läbi, tuleb loovutada koht järgmisele noormehele ja alustada uut vestlust uue võhivõõraga. Märkmepaber on selleks, et oleks pärast meeles, kes sulle meeldis. Ühtlasi on seal mõned näited küsimustest, mida arutada, kui peaks tekkima piinlik vaikus: "Mida pead enda suurimaks saavutuseks? Millise kuulsusega läheksid õhtusöögile? Jne."
Nelja minutiga tuhiseb inimene mööda nagu laternapost autoakna taga
Sunniviisiline vestlus üha uute ja uute võõraste inimestega tekitab minus kui introverdis mõningaid kõhklusi, peagi aga selgub, et need on suuresti asjatud – iga uue paarilisega muutuvad need neli minutit justkui lühemaks. Esimese neiu kohta jääb meelde, et ta on ühe suure tarkvarafirma büroojuht, kes osaleb üritusel sõbranna tungival nõudmisel. Isegi see, et talle ei maitse vahuvein, jääb meelde. Umbes neljandast või viiendast paarilisest alates muutub olukorra hoomamine aga ränkkeeruliseks. Kes ütles mida? Nimesid ma enam isegi ei proovi meelde jätta. Mõned tüdrukud teevad usinasti märkmeid. Nagu koolis.
Poole tee peal kaotan oma paberi ja pliiatsi ära, aga sellest pole lugu, sest niikuinii pole midagi üles märkinud – tutvumiseks antud aeg on ka ilma kirjatööta nõnda lühike, et jutt ei jõua sisuliselt mitte kuhugi. Vahetult enne pubisse jõudmist vestlen juba mingi-teistkümnenda tüdrukuga. Ta tunnistab ausalt, et tal on juhe täiesti koos ja ta eriti ei jaksa enam rääkida. Tunnen kergendust, et ma pole ainus.
Vahepeatus toimub avaras kõrtsis, kus on väga vähe kliente, aga miskipärast kogunevad kõik kiirkohtingulised ühte väiksesse tagatuppa, võtavad laualt joogi ja siis jäävadki sinna seisma ja trügima, nagu oleks bussis tekkinud eriline sümpaatia väikeste ruumide vastu. Mõne aja pärast ajab koomik Zezeran inimesed suuremasse saali ja esitab seal lühikese stand-up kava. Sõit tagasi linna viibib, kuna asutuses on meeste ja naiste jaoks kokku ainult üks WC. Järjekorras visatakse nalja, mõned hakkavad švipsi jääma, õhkkond muutub üha vabamaks.
"Kas sa oled võrkpallur või IT-mees?"
Tagasiteel tutvun psühholoogiga, kes küsib esimese asjana, et kas ma olen võrkpallur või IT-mees. Selgub, et pooled poisid on TTÜ võrkpallimeeskonnast. "OK, aga miks ma sellepärast pean IT-mees olema, et ma võrkpallur ei ole?" küsin mina. "Ma ei tea, mulle on selline mulje jäänud, et kõik ülejäänud eesti mehed on IT-mehed," vastab tema. Ka ise ürituste korraldamisega tegelenud neiu käest saan teada, et ükskõik, mida sa ka korraldada ei taha, tuleb naisi alati kordades rohkem kui mehi, keda peab lõpuks suisa poolvägisi kohale vedama. Kõnekas näide sellest on käesolev ettevõtmine, kus naiste piletid müüdi välja palju varem kui meeste omad, kuigi pooled meestele mõeldud kohad olid juba eos täidetud ühe pallimeeskonnaga.
Tallinnas peatub buss Telliskivi loomelinnakus, sest kohalik õllebaar on katnud seltskonna jaoks lauad pudelitega. Kõik osalejad annavad ära oma märkmepaberid, kus on kirjas nende vestluspartnerite numbrid, kellega soovitakse ka hilisemas elus kokku puutuda. Kui mõlemad inimesed on teineteist ära märkinud, saadavad korraldajad neile teise kontaktandmed. Nagu ütles õhtujuht reisi alguses: tegu on lõbusa viisiga leida uusi tuttavaid – te ei leia täna tõenäoliselt oma elu armastust, aga juhul kui see peaks siiski juhtuma, on teil vähemalt üks naljakas lugu, mida kunagi lastele rääkida.
Eriti hästi sobib speed-dating maalt linna tulnud tudengitele, kel pole uues elupaigas veel kuigi palju tuttavaid. Vaikse ja häbeliku inimese jaoks, kes kunagi ise võõrastega rääkima ei lähe, on see aga kasulik suhtlustrenn ning annab esimesest silmapilgust armujatele hea ettekäände järelpeol silmarõõmuga juttu teha.
