Kassapidajate kaitseks: need naised on austust väärt!
Lugesin hiljuti kusagilt ühte iseenesest toredat juttu, kuid silma torkas-riivas lause: “Teevad tuimalt oma palgatööd nagu Maxima müüjad”.
Käime ju me kõik sageli toidupoes, sealhulgas ka Maximas. Eluline paratamatus. Valime poode, kampaaniad kutsuvad odavat kaupa ostma.
Mina olen siiski tavaliselt just imetlenud kaupluste töötajaid. Kõige kurjemad on tundunud suurte kaupluste koristajad oma suurte masinatega, proovin neile mitte jalgu jääda. Kassapidaja on viisakaks koolitatud. Nende palgad ju kiita pole, kuid heatahtlikkust jätkub. Ikka nad jälgivad, kas ostja märkab kogu kauba kotti panna ja juhivad sellele tähelepanu. Mulle on isegi mingi kaubaga järele joostud. Kui kilekotte võtan kogemata kaks tükki, küsivad üle — kas tahtsite kaks osta. Just ostjad teevad mõnikord kohatuid märkusi ja arusaamatuid ning solvavaid nalju. Küllap kassapidajad saaksid lausa raamatu kirjutada igasugustest juhtumistest. Tegelikult ongi kirjutatud, lugesin kunagi — mitte eestlaste oma.
Aastaid tagasi Laagri Maksimarketis nägin koledat seika. Ilmselt seal oligi eksinud millegagi noorepoolne kassapidaja. Ostja, mehemürakas, ütles, et läheb juhataja juurde. Kassapidaja vabandas ja küsis, kas ei saaks seda omavahel ära klaarida, kuid ostja keeldus kategooriliselt, oh kui ebameeldiv ja põlglik naeratus oli ta näol. Ühes teises poes, kus ma tihti käin, on üks vanem müüja, nimetan teda mõttes valusa näoga inimeseks ja võimaluse korral lähen just tema kassasse maksma.
Minu meelest on kohatu inimesi lahterdada: müüjad-kassapidajad on sellised ja need teised on jälle teistsugused — inimene jääb ikka inimeseks. Mõnikord on raske olla, mingi haigusevimm või südamevalu, proovi sa siis muudkui naeratada. Ja kui palju lõpuks on kassapidajaid ja enamus neist on ju naised. Neid naisi peab ju jätkuma kõikidesse poodidesse.
Ma ei ole ise kassapidaja, kuid arvan, et see töö ei ole kerge. Ostjad valavad ka oma pahameele põhiliselt kassapidaja peale välja, ei viitsi ju minna juhatajat otsima. Pealegi paljud neist töötajatest on ilmselt unistanud palju kõrgelennulisemalt, kuid öelge, kui palju naisi meie väikeses Eestis siis mahuksid näiteks lavalaudadele, kui paljud saaksid stjuuardessideks, kunstnikeks, kirjanikeks, heliloojateks ja samuti riigikokku. Elu läheb nagu läheb ja muist peab jääma karjamaale. Austagem üksteist, hooligem üksteisest olenemata sellest, mis tööd keegi teeb. Ei ole põlastusväärseid töid, on põlastusväärsed arvamused.
