Georg Kirsberg: praegusel kursil jätkates ei saa mingist energiajulgeolekust juttu olla
Rene Toomse kirjutas veebruaris Ärilehes, et Eesti saaks täielikult loobuda Venemaa gaasist ning minna üle hakkepuidu küttele. Siinkohal oleks paslik anda ülevaatlikum pilt Eesti sõltuvusest Venemaa energiast. Käesolevas situatsioonis, kus Kreml laiendab oma geopoliitilisi ambitsioone, oleks õige aeg sellele tähelepanu pöörata.
Venemaa osa kolme Balti riigi ja Soome gaasitarnetes oli 2011. aastal 90-100 protsenti. Eesti saab kogu oma gaasi Gazpromilt ning seda impordib AS Eesti Gaas. Gazprom on teatavasti Vene valitsuse kontrolli all. Gazpromile kuulub hetke seisuga 37 protsenti AS Eesti Gaas aktsiatest.
Eestil puudub ka alternatiiv, sest tänases Euroopa Liidus moodustavad Baltimaad energiaenklaavi, mille gaasivõrku on tarned võimalikud ainult Venemaalt ning mille elektrisüsteem on samuti ainult Venemaaga ühendatud. Balti regiooni ainus ühendus EL-i teiste liikmesmaadega on Eesti ja Soome vaheline väikese võimsusega merekaabel Estlink-1 ja natuke suurema võimsusega Estlink-2, kuid need kindlasti ei ole piisavad, et rahuldada kogu Eesti ja ülejäänud balti riikide elektrivajadust.
Kui Venemaa Eestile gaasitarne kinni keerab, mis siis saab? Paljudes elamutes kaob küte. See oleks ju katastroof! Kui Eesti poliitikutel on valida, kas jaanuarikuus peatub gaasitarne või ... mistahes Venemaa nõudele allumine ... siis mida nad saavad valida?
Narvas paiknevad Eesti Energia AS elektrijaamad toodavad üle 90 protsendi Eestis toodetavast elektrist. Tõsi küll, nemad on Venemaa gaasist sõltumatud, kuna toodavad elektrit Eesti ja Suurbritannia põlevkivist. Kuid teine asi, mida nad vajavad, on Narva jõgi.
Uue piirilepinguga, mis allkirjastati 2014. aasta veebruaris, põlistati olukord, et Narvas elektri tootmine jääbki sõltuma Venemaa heast tahtest. Narva elektrijaamad ja uus Auvere elektrijaam vajavad Narva jõge jahutusveena. Narva jõel asuva venepoolse tammi lüüsidega saab ühepoolselt alandada veetaset, mille tagajärjel on põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi hinnangul võimalik Narvas elektri tootmist jätkata vaid 20-30 protsendilises mahus.
Venepoolse tammi täieliku avamise korral seiskuksid mõlemad meie põlevkivielektrijaamad täielikult. See on julgeolekurisk. Lisaks asub Narva jõel hüdroelektrijaam. Rahvusvaheliste reeglite järgi jaotatakse hüdroressurss jõgikondade vee järgi. Narva jõe valgalast 1/3 moodustub Eesti poolelt ja 2/3 Venemaalt. Eesti ei saa praegu ühtegi protsenti hüdrojaama toodangust.
Muuseas, Tartu rahulepinguga andis Eesti küll Venemaale õiguse toota elektrit Narva jõel, kuid seda ainult eraldi kokkulepitava tasu eest, mida Eesti pole siiani küsidagi julgenud. Paeti piirilepingus pole sellest sõnagi. Samas peab rahvas üha tõusva elektrihinna eest kukrut kergitama.
Narva elektrijaamade puhul tuleb veel seda silmas pidada, et sealne töökeel on vene keel ja nad asuvad Venemaa piiri ääres. Venemaal on tõenäoliselt võimalus sealseid töötajaid mõjutada. Samas, Pronksiöö ajal seda ei tehtud, kuid selle võimalikkusega tuleb arvestada.
Venemaa teeb teadlikke jõupingutusi selles suunas, et tema gaasitarned läände ei oleks seotud "parasiitidest" Balti riikidega. Isegi siis, kui see talle majanduslikult kahjulik on. Nord Stream ei ole Venemaale majanduslikus mõttes kõige soodsam lahendus oma gaasi Saksamaale eksportimiseks. Tunduvalt odavam oleks olnud maapealne gaasijuhe (Amber-Pipeline) läbi Balti riikide, kuid Putin valis teadlikult kallima Nord Stream projekti poolt.
Ja muide, 2014. aasta veebruaris sõlmitud Eesti-Vene vastuoluline piirileping teenib majandusgeograaf Hardo Aasmäe hinnangul just Venemaa huve selles osas, et teeb talle gaasijuhtme rajamise merre soodsamaks. Eesti andis Venemaale ära just selle osa merest, mis võimaldab venelastel odavamalt gaasitrassi ehitada.
Peale Toomse poolt esile toodud hakkepuit-küttele ülemineku oleks võimalus Venemaa gaasist loobuda ka siis, kui otsida omale gaasitarnija läänest, kuid see oleks tunduvalt kallim. LNG sadama ehitusest Eestisse on juba ammu räägitud, kuid rahapuudusel ei ole see veel teoks saanud.
Paeti poolt 2014. aasta veebruaris allkirjastatud piirileping on võrdne otsusega raiuda endalt käsi. Energia julgeoleku aspektid olid vaid osa selle negatiivsetest tulemitest. Seda Paeti-Lavrovi pakti pole veel hilja peatada. Peatselt ametisse astuv uus valitus saab ja peab selle teoks tegema.
