Uuring: hollandlased võis maailma pikimaks rahvaks muuta looduslik valik
Väljaandes Proceedings of the Royal Society B avaldatud uuring näitab, et pikkadel hollandi meestel on keskmiselt rohkem lapsi kui nende lühematel meessoost rahvuskaaslastel, ning suurem osa nende lastest jääb ellu. See viitab sellele, et inimesi pikkadeks muutvad geenid muutuvad hollandlaste hulgas sagedasemateks, väidab käitumisbioloog ja uuringu juhtiv autor Gert Stulp Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini koolist, vahendab ajakiri Science.
„See uuring viib kohale sõnumi, et inimkond allub endiselt looduslikule valikule,“ ütleb Yale'i ülikooli evolutsioonibioloog Stephen Stearns, kes ise uuringus ei osalenud. „See tabab meie inimloomuse mõistmise tuuma ja seda, kui mõjutatav see on.“
Palju aastaid oli maailma pikim USA rahvastik. 18. sajandil olid Ameerika mehed 5-8 sentimeetrit pikemad kui Hollandi mehed. Tänapäeval on ameeriklased kõige paksemad, aga pikkuses on nad põhjaeurooplastele, näiteks taanlastele, norralastele, rootslastele ja eestlastele alla jäänud. See juhtus millalgi 20. sajandil.
Kuidas need rahvad nii pikaks kasvasid, pole aga selge. Geneetikal on keha pikkusele oluline mõju: teadlased on leidnud vähemalt 180 geeni, mis mõjutavad inimese kasvu. Igaühel neist on vaid väike mõju, kuid koos seletavad need kuni 80 protsenti pikkuse varieerumisest rahvastikus. Suurt rolli mängivad aga ka keskkonnamõjurid.
Hollandlased on nii lühikese ajaga nii palju pikemaks kasvanud, et teadlased on seostanud seda suuremas osas muutuva keskkonnaga. Hollandi arenedes muutus ta üheks maailma suuremaks juustu ja piima tootjaks ja tarbijaks. Üha võrdsem jõukuse jaotumine ja üldine ligipääs tervishoiule võivad samuti olla kaasa aidanud.
Siiski küsivad teadlased endiselt, kas looduslik valik on samuti rolli mänginud. Meeste puhul on pikkust seostatud parema tervisega, ligitõmbavusega vastassoole, parema hariduse ja suurema sissetulekuga, mis kõik võivad olla viinud suuremale edukusele paljunemisel, ütleb Stulp.
Et asja selgitada pöördusid Stulp ja tema kolleegid andmebaasi poole, millesse on koondatud tähtsamad andmed ligi 100 000 elaniku kohta Hollandi kolmes põhjaprovintsis. Uuringusse kaasati vaid vanemad kui 45-aastased inimesed, kes olid sündinud Hollandis hollandlastest vanematele. Nii oli neil suhteliselt täpne laste arv ühe subjekti kohta ning välditi immigratsiooni mõjusid.
Alles jäänud 42 616 inimese hulgas oli pikematel meestel keskmiselt rohkem lapsi, vaatamata sellele, et esimene laps sündis neil hilisemas eas. Vahe oli väike – 0,24 last enam – kuid ülimalt märkimisväärne. Pikematel meestel oli ka väiksem võimalus jääda lastetuks ja suurem võimalus omada partnerit. Sama mõju ei täheldatud naiste puhul, kellest saavutasid kõige suuremat edu järglaste saamisel keskmise pikkusega naised. See võib olla seotud sellega, et pikematel naistel on väiksem võimalust kaaslane leida ning lühematel naistel on suurem oht laps kaotada.
Et pikematel meestel on suurem tõenäosus anda edasi geene, mis nad pikaks tegid, viitab tulemus sellele, et Hollandi rahvastik areneb edasi pikkuse suunas.
Uuringus väidetakse, et Hollandi rahvastiku puhul töötab seksuaalne valik. Hollandi naised võivad eelistada pikemaid mehi, sest nad ootavad, et neil on rohkem ressursse lastesse panustamiseks. On aga ka muid võimalusi. Võib olla, et pikemad mehed on vastupidavamad haigustele, või on neil suurem tõenäosus lahutada ja luua uus perekond.
Pikkade hollandlaste edu võib aga olla vaid ajutine. Evolutsiooni puhul eelistab looduslik valik tihti mitmete põlvkondade jooksul üht suunda, millele järgneb stabiliseerumine või isegi vastupidine suund.
