Väikese Emily tragöödia: kohtuotsus loob pildi, mis tegelikult toimus tol saatuslikul õhtul 2aastase tüdruku kodus

Möödunud nädalal leidis (vähemalt esialgse) lahendi viimase aja üks kõige kõmulisemaid ja emotsionaalsemaid kohtuasju - üheksaks aastaks mõisteti vangi oma kasulast, kaheaastast Emilyt väärkohelnud Egert Must. Kohtuotsuses välja toodud kohtu põhjendused annavad terviklikuma pildi sellest, mis Maardus asuvas majas ikkagi täpsemalt juhtus.

Kohus tõi enda motiveeritud otsuses välja, et Egert andis kohtus ütluseid, mille kohaselt kolis Keiti koos oma lapsega tema juurde Maardusse Lutserni tee tänavale elama 15. juulil 2014. Tema ega Keiti tööl ei käinud ja tegelesid alguses mõlemad lapsega, kui järsku teatas Keiti, et käis töövestlusel ja sai Rimisse kassapidajana tööle.

Seega otsustas paarike, et neil päevil, kui Keiti on tööl, siis tegeleb lapsega Egert ja kui naisel on vaba päev, siis tegeleb lapsega Keiti. Selline korraldus pidi kestma ajani, mil Keiti saab lapsele lasteaia koha. Tegelikkus kujunes aga välja nii, et ka vabadel päevadel tegeles lapsega ikkagi Egert.

Lükkas lapse vastu seina, kahhelplaat purunes

Oma ütlustes väitis Egert, et ta ei ole last kunagi löönud. Ühel korral augustis, kui Emily mingi pahandusega hakkama sai ja ei tahtnud siis oma tuppa minna, olevat mees pannud talle käe seljale ja justkui lükkas, et „mine – mine“. Tüdruk punnis aga vastu ja kukkus siis põlvedele, kuid väidetavalt haiget ei saanud.

Väite aga, et Egert vannitoas vaid kergelt hiljem tüdrukut tõukas lükkasid kohtus aga ümber asitõendid (sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabel). Nimelt Musta ütluste põhjal tuvastati lapse ja dušinurga seina vaheliseks kauguseks ca 20 cm. Vaatlusel on tuvastatud, et dušinurga kahhelplaatidega viimistletud seinas on teise plaadirea kolmandas plaadis, dušinurga alusest 20 cm kõrgusel läbivad praod, mis jaotavad kahhelplaadi kolmeks tükiks, plaat on seinas lahti, plaadi paksus 8 mm.

Kohus asus seega selles juhtumis seisukohale, et Egert Musta kirjeldatud viisil ei saa dušinurga seinaplaati tekkida vigastus 20 cm kõrgusel alusest, s.o põrandast, kuna 20 cm kauguselt seisvast asendist nö kukkumisel tabaks 2,5 aastase lapse pea seina kõrgemal kui 20 cm põrandast. Seega leidis kohus, et Musta poolt antud ütlused on antud sooviga oma olukorda kergendada ja lähtuvad süüdistatava aktiivsest kaitsetaktikast.

Kust tekkisid lapsele sinikad?

Samas tunnistas Egert kohtus, et ta teab, et lapsel oli sinikaid kätel, jalgadel, põskedel - kord ühel, kord teisel pool ja ka otsa ees. Mees selgitas, et ei tea kõikide sinikate kohta, kuidas need tekkisid. Augustis saadud põsel oleva sinika kohta oskas Egert kohtus öelda, et Emily sai selle päevaune magamisel voodist kukkudes ning et väike tüdruk on ühel korral veel voodist kukkunud ja ühel korral kukkunud ka trepist. Lisaks tunnistas Egert, et mingid sinikad olevat Emily saanud tema eest ära joostes ja kukkudes ning mõned kiikudes ja koeraluugist läbi ronides. Seda aga, kuidas sattusid paar päeva hiljem Emily suguelunditele ka sinikad, Egert selgitada ei osanud.  

Väikese Emily ema Keiti rääkis kohtus, et tema tööpäevadel (algasid tavaliselt 10 paiku ja lõppesid 23 paiku - toim.) tegeles tõesti lapsega vaid Egert. Mingil ajal olevat Egertil abis olnud ka Keiti õed, kuid erinevatel põhjustel ei kestnud selline korraldus kaua. Õhtuti töölt tulles oli Emily Keiti sõnul tavaliselt maganud´ning hommikuti ei olevat Keitil olnud samuti mahti enda tütrega tegeleda. 

Enne saatuslikke päevi, 2014. aasta septembris ei olnud Keiti oma tütrega väidetavalt kordagi kahekesi kodus. Esimeste sinikate tekkimist põhjendas Keiti, et Emily jooksis vastu ust. Ta olevat seda ise pealt näinud. Kuidas aga 8. septembril tehtud fotol näha olevad uued sinikad põsel tekkisid, seda Keiti ei teadnud. Egerti käest ta mingeid selgitusi ei küsinud. Suguelundite peal märkas Keiti sinikaid 17. septembril kui Emilyl mähkmeid vahetas. Lapse kehal olnud sinikaid ta ei ole märganud, sest laps käis kodus enamasti pikkade käistega pluusi ja pikkade pükstega ja pani ennast hommikuti ise riidesse. Keiti märkas pigem näol olevaid sinikaid . 

9. septembril märkas ta Emily pepu peal sinikat ja tahtis arsti juurde minna, kuid Egert ütles, et tal on tuttav arst, kutsub selle koju Emilyt vaatama. Hiljem saatis Egert talle sõnumi, et arst käis ja midagi hullu ei ole, vist lööve. Septembrikuus millalgi märkas Keiti aga Emily otsaees suurt verevalumit, kuid Egert ütles, et oli selle koeraluugi kaudu ronides saanud ja ta uskus Egertit.

Kui Keiti sättis end 15. septembril ennelõunat tööle minema, hakkas Emily hüsteeriliselt nutma. Keiti helistas seepeale päeval mitmel korral Egertile ja küsis, mida Emily teeb. Egert vastas, et sööb või mängib või on õues. Ka 16. septembril, kui Keiti tööle hakkas minema, nuttis Emily hüsteeriliselt ja hüüdis „emme“ ning hoidis teda kinni. Keiti arvas algul, et laps ei taha, et ta läheb tööle, kuid hiljem mõtles ümber. 

Laps ei liigutanud

16. septembril helistas Egert talle ja ütles, et Emily oli kiigelt kukkunud ja kaks korda oksendanud ilmselt seetõttu, et sõi liiga palju magusat. Koju tulles Emily magas ja Keiti ei läinud last vaatama. Ka siis mitte, kui laps korraks häält tegi, sest Egert ütles, et ärgu ta segagu, küll jääb uuesti magama.

17. septembri hommikul käis kõigepealt Egert last vaatamas ja ütles Keitile, et magab. Mingi aja pärast läks ta ise vaatama. Siis tabas ema valus äratundmine: Emily vaatas nagu ühte kohta ja ei liigutanud. Keiti hakkas karjuma ja Egert tuli vaatama ning rahustas teda ja läks keetis lapsele teed. Sel ajal võttis Keiti Emily sülle, tegi pai ja märkas siis, et lapse pea on pehme. Tahtis kohe kiirabi kutsuda, kuid Egert ütles, et ootame natuke veel. Kui Keiti hiljem lapse pead katsudes aru sai, et asi on hullem, kutsusid kohe kiirabi. 

Pärast kui politsei asja vastu hakkas huvi tundma oli Egert Keiti sõnul väga närviline ja ütles, et tema saab süüdistuse, kuna tema on lapsele võõras. Egert ei rääkinud talle mingist vannitoas kukkumisest. Keiti selgitas, et tema on Emilyt vahel käega löönud pepu pihta või tutistanud, kui laps sõna ei kuulanud või hammustas. Samas ütles Keiti, et ta ei ole kunagi näinud, et Egert oleks last löönud. Tema juuresolekul suhtus Egert lapsesse hästi ja Emily olevat hoidnud väga Egertit. 

Endine elukaaslane: Egert ähvardas meid noaga

Kohtus andsid veel tunnistusi muuhulgas ka Egerti endine elukaaslane ja lapse ema, Egerti ema, Emily isa Josti ema ja veel mõned tuttavad.

Egerti endine elukaaslane ja nende ühise 9-aastase lapse ema rääkis kohtus, et nende kooselu ajal tegi Egert ehitustel juhutöid ja lapsega väga ei tegelenud. Egert oli eksnaise sõnul väga kontrolliv. Otseselt ta kedagi ei löönud, kuid oli noaga ähvardanud ja lõhkunud naise riideid ning loopinud telefone vastu seina, et viimane ei saaks kedagi appi kutsuda. Nende kooselu jooksul oli päris palju olnud ka vaimset vägivalda, kui Egert nii teda kui last öösiti üles ajas ja karjus. Mingil hetkel olevat olukord niivõrd hulluks läinud, et Egerti ema ettepanekul kolis Egert mingiks ajaks Muugale, kuid tagasi tulles jätkus sõimamine ja ahistamine endiselt ning naine otsustas päevapealt põgeneda. Peale lahkuminekut u 1,5 aastat ei suhelnud Egert lapsega üldse, edasi vaid niipalju, kui tema või laps Egertile helistas.

Egerti ema ning oma lastega külas käinud tuttav rääkisid kohtus, et nägid küll meest korduvalt Emilyga üksi olevat, ent mitte kunagi tüdrukut löövat või kuidagi halvasti kohtlevat.

Emily isa Josti ema aga rääkis ühe varasema loo, kus toona Soomes töötanud Jost palus tal 2013.a. detsembris minna vaatama, kas Keiti nende ühises korteris pidutseb. Kohale minnes nägi Keiti ämm korteri aknast, et seal on mingi pidu. Kui seltskond lahkus, läks ta korterisse, kus olid poolikud ja tühjad alkoholipudelid laua peal, diivanil magas purjus mees ning laps magas Keiti voodil. Emily oli siis umbes 1,5-aastane.

Peale seda intsidenti esitaski Jost avalduse lapse hooldusõiguse saamiseks, ning esmase õiguskaitse korras anti Jostile õigus lapse asukoha otsustamiseks ning laps jäi elama temaga. Juunis 2014 otsustasid aga Keiti ja Jost, et laps võiks elada uuesti koos emaga. Peale seda otsust käis Josti ema vaid ühe korra korteris, kuhu Keiti koos lapsega elama asus. Keiti tõi vahel last küll ämma juurde hoida ning augusti lõpu poole, kui ta Emilyt viimati nägi, oli lapse küljel, käe peal ja põlvel sinikad. Küsimise peale ütles Keiti, et laps kukkus ja muud ei selgitanud. Ämm olevat ka varasemalt lapsel sinikaid näinud, kuid need on olnud sellised pisemad, nagu kukkumisest võivadki olla. Need augustis nähtud olid aga ämma hinnangul teistsugused.

Lisaks kõigile neile tunnistustele esitati kohtus veel hulgaliselt tõendeid - mobiiltelefonidest saadud pildid, ekspertiisiaktid Emily tervise kohta, Rimist saadud Keiti iseloomustus, ekspertide iseloomustused jne.

Harju maakohus mõistis 15. aprillil kaheaastase kasutütre Emily sandistanud mehe üheksaks aastaks vangi.

Kohus tunnistas Egert Musta (33) süüdi korduvas kehalises väärkohtlemises ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises ning mõistis talle liitkaristuseks üheksa-aastase vangistuse.

Karistuse kandmise algusajaks loetakse Musta kahtlustatavana kinnipidamise päev 18. september 2014.

Mustalt mõisteti kannatanu esindaja kasuks 50 000 eurot ja riigi tuludesse menetluskulud 2922,63 eurot. Egert Must on teatanud soovist otsus edasi kaevata.