Peaministrit kritiseerinud Ruta Arumäed isiklikud rünnakud ei üllatanud: see on tavapärane praktika olnud

Neli kuud peaminister Taavi Rõivase majandusnõunik olnud Ruta Arumäe kirjutas eile Postimehes väga kriitilise artikli sellest, kuidas Rõivase meeskonnas majanduspoliitikat tehakse. Sellele järgnenud reformierakondlaste teravad isiklikud rünnakud Arumäe vastu teda ei üllatanud. Ta selgitas Delfile, et tema oleks oodanud majanduspoliitika tegemisel rohkem läbi kaalumist ja analüüsi.

Miks toimunu teid üldse üllatas? Juba aastaid on ju paistnud, et Reformierakonna majanduspoliitika ainsaks sisuks on vaid riigieelarve enamvähem sirgeks ajamine?

No just. Ma tahtsin teada, kas see vaid paistab niimoodi või ka lähemalt vaadates on nii. Paistis ka lähemalt nii.

Nii et see polegi vaid meie, eemalviibijate hinnang, et majanduspoliitikat pole, on vaid eelarve enamvähem tasakaalu ajamine?

Mulle ka seal tundus see niimoodi. Võimalik, et mingi väga keeruline arusaam kusagil poliitikute peades on, aga mingil arusaadaval kujul see ei avaldunud.

Reformierakonnal on mõned lööklaused, mida nad kogu aeg kordavad. Üks on tööjõumaksude vähendamine, teine on jutt OECDst. Kas teie saate selle majanduslikust loogikast aru või on see mingi suvaline jutt?

Maksude teemal ei saa rääkida üksikutest maksudest ilma suuremat konteksti vaatamata. Kahtlemata meeldiks kõigile kõiki makse alandada, aga alati tuleb rääkida kontekstist. Mida teeb see majanduse struktuuriga, millised maksud selle arvelt tõusma peavad, kui ei pea tõusma, siis millised teenused peavad ära jääma. Tervikpilti oleks vaja vaadata. Kui rääkida OECD statistikast, siis seda tõesti jälgitakse, aga ei peaks olema põhieesmärk võrrelda, et kas oleme keskmisest üleval või allpool. See info üksi ei anna midagi väärtuslikku juurde, peab olema arusaam, miks meile meeldib olla seal üleval või allpool.

Jürgen Ligi ajal rahandusministeerium oli väga jäik ja ütles, et Eesti majanduspoliitikaga ei sobi põlevkiviõli maks, samuti oli ta vastu laevandussektori maksusoodustustele, mis oleks võimaldanud Eesti laevandusel konkureerida naaberriikidega. Mida sellest arvata?

Mina sellist analüüsi näinud ei ole, millel see põhineb. Võiks kõigile näidata, millisel analüüsil need otsused põhinevad.

Praegu jääb mulje, et on põhimõte, et maksusüsteem olgu võimalikult lihtne ja selle järgi elatakse, toogu see kaasa mida iganes?

No just. See on liiga lihtsustatud lähenemine. Ma tahaks ikka analüüsi näha, millel sellised põhimõtted tuginevad.

Kui teie olite neli kuud Stenbocki majas tööl, siis kas teie nägite mingit sellist analüüsi?

Ei. On teatud analüüsid, mida teeb rahandusministeerium. Ma ei tea, kas rahandusministeerium peaks üksi riigi majanduspoliitikat juhtima. See pole ka päris õige lähenemine. Rahandusministeerium teeb teatud arengukavade juurde mingit sorti analüüse, arengukavade väljatöötajad teevad ka mingit sorti analüüse, aga need on pildi üksikud osad. Ma pole aru saanud, kas keegi tervikpilti on ka kokku pannud.

Sügisel oli põlevkivitööstuses väga kriitiline olukord. Kui siis oli teemaks põlevkiviõli maks, siis peamiseks vastuargumendiks oli, et põlevkiviõli maksu ei saa teha, sest see teeb nafta hinna kõikumise tõttu riigieelarve planeerimise raskeks. Kas on ratsionaalne allutada kogu sektori käekäik riigieelarve huvidele?

See ei ole absoluutselt ratsionaalne. Tuleks läheneda tasakaalustatult, kaaluda keskkondlikke ja majanduslikke aspekte. Õlisektori küsimus ongi Eesti jaoks väga raske. Ühelt poolt on keskkonda vaja hoida ja hoiduda saastavatest tehnoloogiatest, teiselt poolt tuleb maksupoliitikaga keskkonnahoidu soodustada ja kolmandaks tuleb vaadata, millist majanduse suunda me põlevkivi osas soodustame. Seda suunda ei ole praegu välja valitud.

Kas teie nelja kuu jooksul, kus peaminister või keegi tema meeskonnas küsis teie käest mingis konkreetses küsimuses nõu?

Ei, minu nõu ei küsitud kordagi mitte ühegi asja kohta.

Kas te ise käisite pakkumas, et näiteks selles küsimuses oleks parem niimoodi teha?

Sellist formaati ei olnud ette nähtudki, et ma peaksin millegi kohta kuhugi oma arvamust pakkuma. Töökorraldus oli selline, mis ei eeldanud mingit sellist tegevust.

Kas töö oli selline, et teil oli kabinet, kus te istusite. Teie ootasite, et keegi tuleb ja küsib nõu, aga keegi kunagi ei tulnud ega küsinud?

Millega ma võisin tegeleda, olid need asjad, mis niikuinii juba valitsusse tulevad ja mis olid päevakorras. Võisin oma arvamust avaldada nende asjade suhtes, mis olid nagunii tulemas.

Kus kokkulepped olid ammu olemas?

Ma tõepoolest arvasin seal mõnede arengukavade kohta, et mida võiks ja ei võiks teha, aga need olid üsna pisiteemad, ei midagi suurt, majanduspoliitilist.

Kui Stenbocki majas toimusid koosolekud, siis mida seal räägiti?

See läheb liiga detailseks, ma ei tahaks seda liiga kollaseks ajakirjanduseks ajada. Minu sõnum on, et võibolla peaks selliseid suuri majanduspoliitilisi otsuseid rohkem analüüsima. Saan aru, et aeg, mil mina seal olin, oli mõnes mõttes halb aeg. Oli valimisperiood, ei saanudki suurte asjadega tegeleda ja ei saanud olla eriti palju millegi kohta arvata, sest see oli valimisprotsessi osa ja minul kui mittepoliitilisel inimesel polnudki seal mingit rolli. Seda konteksti tuleb arvestada.

Niipea kui teie artikkel eile ilmus, läks Reformierakond väga kiirelt väga isiklikuks. Kas see üllatas teid?

Ei üllatanud.

Te olite valmis, et minnakse teie vastu väga isiklikuks?

See on tavapärane praktika olnud.

Sellest hoolimata leidsite, et tahate oma mõtetega avalikkuse ette tulla?

Ma tahaksin jah, et toimuks rohkem diskussiooni majanduspoliitiliste valikute üle. Et riik ei arvaks üksi rahva eest ära. Et oleks erasektoriga rohkem diskussiooni ja teiste osapooltega. Kaasamist ja analüüsi võiks rohkem olla.

Millega te ise nüüd edasi tegelete?

Hetkel olen sõltumatu analüütik.